Tööandjate Keskliit

Toomas Tamsar: Kas julgeme riiki ambitsioonikalt reformida?

Täpselt aasta tagasi, eelmise aasta veebruaris, vahetult enne valimisi, küsisime Tööandjate aastakonverentsil: kes julgeb Eestit reformida? Ja kuidas Eestit reformida nii, et elujärg kasvaks edasi ka vähenevate töökäte, kasvava emigratsiooni ning tõusvate sotsiaalkulutuste tingimustes?

Meie küsimus läks korda. Enamik erakondi võtsid riigireformi oma valimisprogrammidesse ja uus valitsus pani kevadel paika riigihalduse ministri. Suur samm oli tehtud – vajadus riigireformi järele oli jõudnud poliitikakujundajate peadesse ja sealt ka dokumentidesse ja tegevuskavadesse. Lootused-ootused olid õige suured.

Kui vaadata, mis on aasta jooksul riigireformi rindel toimunud, võib olla rahul ja samas ei või ka. Esmapilgul tundub, et toimetatakse vägagi aktiivselt. On töögruppe, on mõttekodasid, on mitmeid häid algatusi. Maksu- ja Tolliameti ning Statistikaameti „Aruandlus 3.0“ tahab vähendada ettevõtjatelt küsitavaid andmeid. Nelja ministeeriumi koostöös korraldatav nullbürokraatia projekt kogus ettevõtjatelt ettepanekuid halduskoormuse vähendamiseks (ja loodetavasti ka arvestab nendega). Haldusreform on lõpuks ometi käima lükatud. Alustatud on riigiauditiga, samuti avaliku sektori töötajate vähendamisega.

Teisalt jälle tundub, et kohati riigi üks käsi ei tea, mida teine teeb. Näiteks haub Sotsiaalministeerium plaani hakata ettevõtjatelt küsima täiendavat põhjalikku soopõhist aruandlust. Neid andmeid saaks ilmselt suuresti riigi enda andmekogudest, samuti on ebaselge tegelik vajadus nende andmete järele ja see, kuidas neid tegelikult kasutama plaanitakse hakata. Kuidas läheb see kokku nullbürokraatia projektiga?

Ka avaliku sektori töötajate arvu vähendamine, mis ideena – hoida avaliku sektori ja erasektori töötajate suhet – on vajalik, on ühetaolise kärpmisena ellu viies nõrk ja ei arvesta vastassuunaliste protsessidega. Näiteks peavad valitsusasutused töövõimereformi raames lähiajal tööle võtma tuhat erivajadustega inimest. Rääkimata sellest, et väikese protsendi kaupa kärpimine kõigilt ühepalju on väheambitsioonikas ja ei sunni kedagi midagi põhimõtteliselt uutmoodi tegema. Nii suunatakse pigem otsima kokkuhoidu kohvikuludelt kui süsteeme muutma.

Ehk et – toimetamist on, süsteemsust mitte eriti. Kui puudub fookus, kuidas me siis teame, et teeme õigeid asju? Ja et teeme asju õigesti?
Mulle tundub, et meil on riigireformiga kaks peamist probleemi. Esiteks: liiga vähe ambitsiooni. Teiseks: vähe planeerimist ja keskset koordineerimist. Tegelikult on veel kolmas probleem: meil on kokku leppimata, millest me räägime, kui me räägime riigireformist.

Mul on mõned lihtsad ettepanekud:

Esiteks: peaminister Taavi Rõivas peaks võtma riigireformi vedamisel ja ministeeriumiteülesel koordineerimisel senisest märksa tugevama initsiatiivi ja sõnastama üheselt mõistetavalt, et riigireform on Eesti Vabariigi kestlikkuseks hädavajalik.

Sedavõrd kaaluka ja kogu avalikku sektorit hõlmava reformi puhul peab protsessi omaniku roll olema liidri ehk peaministri käes. Praegu on peaminister selle rolli delegeerinud Arto Aasale ja ise võtnud vaid toetava positsiooni. Sellest on aga vähe – riigihalduse minister saab reformi koordineerida, kuid mitte juhtida. Sest tema ei juhi riiki.

Teiseks: sõnastame riigireformile eesmärgi. See võiks kõlada „võimekas, usaldusväärne ja jõukohane riik“, kuid eesmärk võib olla ka midagi muud. Peaasi, et see oleks sõnastatud ja ka avalikkusele kommunikeeritud. Aga lepiks kokku, et pelgalt kärpimine ei ole riigireform.

Kolmandaks: koostame riigireformile läbimõeldud, eesmärgistatud ja ambitsioonika tegevuskava. Ja siis peame sellest kinni. Lihtsalt teeme ära!

Eesti Tööandjate Keskliit ja mõttekoda Praxis koos kümnete mõttekaaslastega eri valdkondadest tulevad täna esimest korda välja algatusega Riigireformi Radar. Hakkame kord kvartalis hindama, kuidas on riigireform vahepeal edenenud, millist mõju avaldavad erinevad poliitilised otsused ja protsessid riigi toimimisele. Eeskätt soovime radariga innustada riigivalitsejaid riigireformiga senisest sisulisemalt tegelema, kuid ka kutsuda avalikkust, valijaid, seda poliitikutelt nõudma. Veel jõuab riiki reformida, kui me julgeme seda teha.

Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×