Tööandjate Keskliit

Priit Sarapuu: Osad seadusest tulenevad piirangud välistööjõule ei ole enam põhjendatud

Kas me tõesti peame riigina seadma nii palju erinevaid piirangud välismaalaste töötamisele, kui meil samas on suur tööjõupuudus, küsib ASi G4S juhatuse esimees Priit Sarapuu. 2. märtsil toimuval Tööandjate aastakonverentsil Tuulelohe Lend räägib ta rahvusvahelise kontserni kogemustest välistööjõu värbamisel ja töökeskkonda integreerimisel ning teeb ka ettepanekuid, mida Eesti valitsus võiks arvesse võtta.

Kuivõrd vajab turvavaldkond välistööjõudu?

Rahvastik vananeb ja ettevõtetel on sobivaid töötajaid järjest raskem leida. Et need probleemid ei süveneks, siis tuleb juba täna hakata reaalseid muutusi tegema. Vabu kohti on turvasektoris ligi 200, aga sisserännanuid me sinna kohe võtta ei saa. Seadused ei luba. Osad seadustest tulenevad piirangud ei ole aga enam põhjendatud. Selleks, et rohkematel inimestel oleks võimalik tööturule siseneda, peab riik olema paindlikum.

Eesti ei peaks piiri tagant siia tööle lubama ainult tippspetsialiste, vaid ka neid, kes soovivad lihtsamaid töid teha, mida Eesti inimesed enam ei soovi. Üleüldiselt tuleks lihtsustada välismaalaste töötamist Eestis. Olgu ta siis pagulane, välistudeng või keegi kolmas. Miks ei võiks meil välismaalased töötada näiteks parkimiskontrolörina või turvaseadmete tehnikuna?

Millised need takistused on?

Kindlasti tuleks üle vaadata keelenõuded. Me peame täna nõudma töötajalt keeletunnistust, et tal oleks õigus turvatööd teha olukorras, kus tal igapäevatöös pole nõutavat keeleoskust vaja ning klient seda ka ei nõua. Turvatöös on suhtlemisoskus ja keeleoskus küll väga oluline, kuid seda ei peaks reguleerima riik, vaid see on juba turvaettevõtte ja tema kliendi omavaheline asi.

Välismaalase töölevõtmise turvatöötajana välistab pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse nõue. Siin piisaks sellest, kui inimesel on elamisluba töötamiseks. Kuid selleks peab töökoht ja inimene veel omakorda vastama reale kriteeriumitele. Kas seda kõike ikka peab nii palju piirama olukorras, kus me juba pikemat aega räägime tööjõu pidevast puudusest?

Kas peale seaduste saab riik veel midagi ära teha?

Suurbritannias on meil G4S Work Programme. Pakume riigile sisuliselt töötukassa teenust, millega aitame riiki sisserännanutel tööturule pääseda. Seal on näha, et sisserännanute tööle aitamisel tuleb neid väga palju abistada. Aidata neid keeleõppes, vajalike teadmiste ja oskuste omandamises, CV koostamises jne. Isegi kui inimesel on suur töötahe ja oskused olemas, siis on ikkagi vaja teda palju aidata asjaajamises, eriti juhul, kui ta tuleb teistsugusest kultuuriruumist. Aga järjekindlus viib sihile ja lõpuks saavad need inimesed isegi oma ettevõtted käima.

Võtame näiteks Iraanist tulnud Amiri, kes oli kodumaal töötanud sisekujundajana ja põrandakatete paigaldajana, kuid ei suutnud pooleteise aasta jooksul Suurbritannias tööd leida, sest tal polnud Suurbritanniast ühtegi töökogemust ega soovitajat võtta. Samuti vajas ta keeleõpet ja abi bürokraatiaga tegelemiseks ning loomulikult ettevalmistust töövestlusteks. Ta suunati meie tööprogrammi eelmise aasta aprillis ja novembris asutas ta oma põrandakatete äriga tegeleva ettevõtte. Tal läheb täna hästi ja lisaks oma ettevõttele on tal ka püsiv töökoht oma erialal.

See näitab, et kui sisserännanud inimesel on töötahe olemas, siis sobivat rakendust talle kindlasti leiab. Kuid tingimus on see, et Eesti riik peaks seda inimest pidevalt aitama ja toetama. Keeleõppega, sobivate töökohtade leidmisega, asjaajamisega jms.

Milline on G4Si kogemus sisserännanute ja varjupaigataotlejatega erinevates riikides?

Lisaks Suurbritannia G4S tööprogrammile oleme Austrias koostöös sealse töötukassaga värvanud ja välja õpetanud töötuid varjupaigataotlejaid, kellele on antud luba Austriasse jääda. Täna töötavad nad näiteks tõlkidena, intervjueerides politsei jaoks riiki tulnud pagulasi.

Üle poole Kreekasse rännanud pagulastest maabuvad Lesvose saarel. Seal oleme abiks ühele mittetulundusühingule, kes pakub pagulaslastele ajutist turvakodu, kuniks nende lähedased on leitud. Äsja saarele saabunud põgenikest lapsed on inimkaubitsejate sihtmärgiks, mistõttu on ülimalt oluline neile kohe turvalist varjupaika pakkuda.

Belgias on meil näiteks ühe ettevõttega kahasse pea 400 voodikohaga varjupaiga taotlejate majutuskeskus. Lisaks pakume turvateenust veel kaheksas Belgias asuvas sarnases majutuskeskuses. Näiteid leiab ka Soomest, Luksemburgist, Küproselt.

Pagulastega seonduv on kõikuma löönud paljude inimeste turvatunde. Mis on teie ettepanekud selle parandamiseks?

Me oleme igasuguste kaabakatega siin riigis alati hakkama saanud ja saame ka edaspidi. Me ei pea kartma! Turvaettevõtted muudavad Eesti turvalisemaks ja ühiskond ootab meilt seda. G4S on täna Politsei- ja Piirivalveameti tugev koostööpartner. Me aitame teineteist selleks, et Eesti inimesed tunneksid end turvaliselt. Andsime mullu politseile üle ligi 2800 õigusrikkujat.

Aga Eesti elanikud, ettevõtjad ja kohalikud omavalitsused ootavalt meilt täna turvalisuse parandamiseks rohkem, kui meil on lubatud teha. Turvaettevõtted saavad Eestit veelgi turvalisemaks muuta, kui riik annab turvaettevõtetele rohkem õigusi avaliku korra tagamiseks.

Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×