Tööandjate Keskliit

Kodumaine reisiteenus on julgeoleku küsimus

Mis saab Eesti ühest tuntuimast reisibüroost, kui kogu sektor on täiesti tasalülitatud? Miks on oluline teada, kes peituvad reisibüroo omanike taga ja kuidas mõjutavad meie valikud internetist otse reise ja pileteid ostes, räägib keerulisel ajal eksklusiivselt intervjuu andnud Estraveli asutajaaktsionär ja juhatuse liige Aivo Takis.

Turismisektor on saanud kõige esimese ja kõige valusama tagasilöögi. Kuidas Estravelil läheb, kas uksed kinni ja inimesed kodus? 

Hingame ühes kriisirütmis muu reisitööstuse ja ka turismitööstusega, kellel mõlemal on tulud kukkunud nulli, kuid kulud mitte. Tunneme muidugi heameelt, et riik palgakulude tasumisel meid toetab kahe kuu jooksul. Kuid samas tunneme tõsist ärevust selle üle, mis saab edasi. Isegi kui esimesel juunil elu normaalseks pöördub ja lennukid taas lendama hakkavad, läheb tükk aega, kuni ärahirmutatud kliendid taas reisida julgevad. 

Mainisid reisitööstust ja turismitööstust eraldi. Miks? Mis vahe neil on?

Reisitööstus tegeleb inimeste saatmisega kodust eemal asuvasse sihtpunkti, ükskõik millisel eesmärgil. Olgu selleks siis töö, puhkus, õppimine või muud põhjused. Siia kategooriasse kuuluvad näiteks ka kõik lennufirmad ja meie kui universaalne lennuagentuur kuulume muidugi samuti siia alla.

Turismitööstus seevastu tegeleb mujalt tulnud inimeste majutamise, toitlustamise, meelelahutuse, kohapealse transpordi ja muude teenustega. Kusjuures see vastandamine ei pea üldse olema stiilis välismaale ja välismaalt. Näiteks, kui meie saadame kliendi Tallinlast Hiiumaale puhkusele, siis annab see tööd korraga nii Tallinna reisitööstusele kui ka Hiiumaa turismitööstusele. 

Aga kas see siis tähendab, et turismitööstus toob raha riiki sisse ja reisitööstus viib selle hoopis välja? Miks siis üldse reisitööstust toetada, kui ta meile raha juurde ei too?

Teemasse süvenemata võib tõesti nii arvata. Tegelikult aitab kodumaine reisitööstus, otse vastupidi, raha kodumaal hoida. Ainuüksi Estravel, kelle turuosa koduturul on võrreldes välismaiste agentuuridega tagasihoidlik, maksis 2019. aastal Eestis palkadeks ja sotsiaalmaksudeks 4,2 miljonit eurot. Kui meie ja veel mõnikümmend meiesugust kodumaist agentuuri ära kaovad, siis kaovad sajad töökohad, tulu- ja sotsmaksud. Aga samas pealtnäha nagu ei muutukski midagi, kui internetist saab samu teenusi ju endiselt osta, välismaale raha makstes ja välismaiseid töökohti ja maksutulusid toetades. 

Kui tellisin oma eelmise hotelli Booking.com-ist ja lennupileti Skyscannerist, siis kas ma tegin sellega karuteene Eesti turismitööstusele?

Jah, kuid kahjuks pole selline valik erand. Pole saladus, et juba enne kriisi ostsid eestlased vähemalt 60% välismaistest hotellidest ja 50% lennupiletitest välisfirmade käest või nende vahendusel. Internet annab selleks ahvatlevalt lihtsa võimaluse. Sellest meeletust ostumahust ei jäänud Eestisse mitte ühtegi senti. Lisaks ei saanud Eesti Tarbijakaitseamet mõjutada müüjat, ega kaitsta tarbijat ühtegi neist tehingute puhul, kus tarbija maksis raha välismaal registreeritud müüjale. 

On selge, et kodumaise reisibüroo eelistamine on Eestile kasulik – osa makstud rahast jääb siia. Aga mida Sa Tarbijakaitsega silmas pead? Saame ju ikka Eestist abi, sest Euroopa Liit on üks õigusruum?

Paraku oleme üks õigusruum ainult seadusloome poolest. Seaduste järelvalve seevastu on iga riigi oma siseasi. Näiteks, kui inimene ostab lennupileti Skyscanneris esimesena pakutava agentuuri Mytrip käest, siis annab ta oma raha ühele suurele Kreeka reisibüroole (kelle tegelikud omanikud varjavad end Küprose varifirmade taha – kuid see on omaette teema). Kui tahad selle Kreeka reisibürooga vaidlema hakata, siis Eesti Tarbijakaitse siin kahjuks ei aita. Ta saab inimesele anda ainult Kreeka Tarbijakaitse kontaktandmed. Edasine on juba inimese enda mure, ehk tuleb palgata kohalik jurist, kes esitab kliendi nimel kreekakeelse (paber)avalduse ja suhtleb edasi kõikide osapooltega. 

Kui kodumaised Eesti reisibürood kriisi tulemusel päris ära kaoksid, siis kui palju sinu hinnangul otsest ja kaudset kahju Eesti majandusele sellest sünniks?

Arvutame: Estravel ja meie ligi 30 kodumaist konkurenti (rahvusvahelise IATA litsentsiga reisibürood) esindavad brutopalga mahtu hinnanguliselt 12 miljonit eurot  (sh 2 miljonit eurot tulumaksu), millele lisandub 4 miljonit sotsiaalmaksu. See tähendab, et kuigi otsene maksupuudujääk oleks seega vaid 6 miljonit aastas, siis töö kaotaks ka üle 500 spetsialisti, kes mingiks ajaks jäävad kindlasti töötukassa kulusid suurendama. Lisame siia nende 500 spetsialisti perede vähenevast tarbimisest põhjustatud käibemaksu- ja aktsiisilaekumise languse, ja saamegi üsna kõneka pildi. 

Meie tungiv soov on see stsenaarium ära hoida ning tagada Eestile kodumaiste IATA-akrediteeritud reisiagentuuride olemasolu. Siin on hoovad valitsuse käes, kelle valikutest sõltub väga palju.

Muide, kasutan juhust ja juhin tähelepanu, et see on ühtlasi ka julgeoleku küsimus. Inimesed paraku ei mõtle, ega tea, kelle kätte  annavad oma reisikava, reisijate nimed, emaili aadressi, telefoninumbrid, passiandmed ja krediitkaardiandmed, kui “kõige odavama” internetivahendaja käest lennupiletit ostavad. Kuhu need tegelikult välja jõuavad? Kas sõbralikku riiki, või mõnda sellisesse, kellel oma kombeks end näiteks… Küprose varifirmade taha peita?