Töökohapõhine õpe on Eestis on alles arenev organism ja kõik temaga seonduv on sageli ettearvamatu ja katse-eksituse meetodil selginev. Mõneaastase kogemuse põhjal majutuse, toitlustuse ja puhastuse valdkonnas katsetades selgus, et lisaks erialadele on erisused ka kutsetasemete lõikes. Erisusi põhjustavad näiteks õpilaste erinev õpimotivatsioon, tööandja huvitatus töötaja koolitamise suhtes ja praktika tööga sidumise võimalused.
Õpilaste õpimotivatsioon
Huvi ennast koolitööga siduda on 3. tasemel õppijatel suhteliselt madal. Sageli jääb viimane koolikogemus aastakümnete taha ja seda ei ole ka kuigi meeldiv meenutada. Seepärast on nüüd vaja nii koolipoolset kui ka tööandja tuge ja innustust. Kooli lõpetamisel on kutsetunnistusest ja iseenda hirmude ületamisest rõõm suur ja nad on valmis ka edaspidi uusi oskusi omandama.
Tase 4 puhul on õppija motivatsioon suurem ja tingitud, kas pooleli või ajale jalgu jäänud haridusteest samas valdkonnas. Osad õpilased on ka erialase ettevalmistuseta ettevõtlusega alustanud inimesed. Õpilaste õpimotivatsioon on kõrge, tavaliselt kuni õpingute lõpuni. Takistused õpingutel tekivad enamasti õppe intensiivsuse alahindamisest ja pere või tööga seotud ootamatustest.
5. taseme õppijate õpituhin ja vaimustus on õpingute alguses vast kõige suurem, kuid kahjuks on mõne õpilaste õpihuvi kiire kaduma, sest tegusate inimestena on neil veel teisi konkureerivaid huvisid. Nii suures mahus nagu tasemeõppes vaja, ei ole kahjuks kõik valmis panustama. Motivaator jätkamiseks on tihti huvi kutsetunnistuse vastu, mis paneb pingutama. Selle taseme puhul mängivad suurt rolli kutseõpetaja oskused. Õpilased näevad õpetajana töömaailmas edukalt tegutsevat proffesionaali. Sama tähtsad on ka kutseõpetaja oskused õpingute eestvedajana, toetajana ja juhendajana.
Tööandja huvide konflikt
Tööandjate huvi kaasaegsete oskustega töötajate vastu on kõrge, kuid samas oma töötajatele õpingutest osavõtmise võimaldamine või õpingute alustamiseks nende motiveerimine ei ole nii huvipakkuvad.
Kõige keerulisem on 3. taseme õppijatega, sest töökohtadel on neist kõige suurem puudus (nt abikokad, puhastusteenindajad). Tööajast koolis käimist ei saa ettevõtja lubada ja oma vaba aega ei soovi töötaja koolituseks loovutada.
Nii nagu masinatesse, tuleb ka inimeste oskuste värskendamisse investeerida. Kahjuks on kaasajastamata oskustega töötaja vähe tõhus ja ta ei kasuta ka värskelt investeeritud seadmeid heaperemehelikult.
4. taseme õppijad on huvitatud õppimisest ja tööandjad suhtuvad nende koolitumissoovi paindlikult. Samas on siiski veel ettevõtteid, kus ka juhid võiksid töötajad õppima motiveerida (nt osade haiglate ja koolide kokad).
5. taseme õppijad on isejuhtivad ja õpilane leiab kergemini tööandjaga lahenduse, kuidas tööelu ja õpinguid ühendada. On ka juhuseid, kus tööandja soovitab õpilasel õpinguid alustada. Väga suure tööandaja huviga ja väikese õpilase huviga jäävad aga õpingud sel tasemel poolikuks.
Praktika töökohal
Töökohapõhisel õppel on praktika ja õpingud tihedalt põimunud ja selle tulemusena leiab koolis õpitu kiiret rakendamist ning ei saa kiirelt ununeda.
3. tasemel on väga tihe koostöö õpetaja, õpilase ja töökohal oleva juhendaja vahel. Igal koolikorral õpitut tuleb koolipäevade vahelisel ajal töökohal harjutada ja tegevus praktikapäevikusse kirja panna. Õpilase õppimine on õpetaja ja ettevõttes oleva juhendaja pideva jälgimise all. Probleemiks on, et alati pole ettevõtetes kõiki vajalikke seadmeid või jääb töökoha ärimudeli tõttu mõni töölõik proovimata.
4. tasemel on õpilane juba iseseisvam . Ta saab koolist juhised töökohal katsetamiseks, kuid päeviku- ja tööülesannete täitmise eest vastutab ta ise. Kitsaskohaks võib kujuneda olukord, kus ettevõttes tuleb töötada erinevates vahetustes ja juhendajatega, kellel on erinevad nõudmised. Seetõttu võib koolipoolsel juhendajal kaduda ülevaade õpilase arengust ning õpilane on segaduses.
5. tasemel on vastutus praktika soorituse osas õpilasel, kes peab olema ennastjuhtiv. Koolipoolne praktikajuhendaja suunab õpilast praktikaprotsessi käigus enda tegevust analüüsima ja aitab leida talle vajadusel mentoreid väljaspool õpilase töökohta.
Probleemiks 5.tasemel on praktikalepingu sõlmimine, sest mentoreid ehk juhendajaid võib olla nii töökohal kui ka teistes ettevõtetes mitmeid. Praktikakohtade ja juhendajate arv sõltub õpilase praktika ülesannetest, töökohast ja õpilase eelnevast kogemusest. Praktika sisu sõltub õpilase teadlikkusest ning analüüsioskusest. Kooli- ja ettevõttepoolse (te ) juhendaja omavaheline side on sellel tasemel nõrk.
Töökohapõhise õppe eelised tasemeti
3. taseme õppija kinnistab järjepidevalt koolis õpitut oma töökohal. Sellest tingituna muutuvad õpitud töövõtted harjumuspäraseks. Tööoskuste paranedes suureneb enesekindlus ja ametikindlus. Lisaks on töökohapõhise õppe läbinutel ka kutseeksamiks lihtne valmistuda.
4. taseme õpilaste tagasisidest selgus, et nende töö kvaliteet ja ametioskused parenevad töökohal õpitut kinnistades. Harjumuspäraste toorainete ja töövõtete asemel julgevad nad rohkem ise mõelda ja erinevaid võimalusi katsetada.
5. taseme õpilased väärtustavad, et saavad uusi oskusi igapäevatöös katsetada, olles samal ajal kooli- ja ettevõttepoolse juhendaja ning mentori poolt toetatud.
Positiivne on, et teoreetilised teadmised ei unune, sest neid tuleb praktika käigus rakendada ja oma tegevust analüüsida.
Töökohapõhiste õpingute käigus areneb nö suure pildi nägemise oskus, ehk toimub mõtteviisi muutus- töötajast juhiks.
Kandvaim argument töökohapõhise õppe kiituseks, kõikide tasemete puhul, on see, et õpilaste tööoskused paranevad ja kinnistuvad tänu sellele, et koolis õpitut saab kohe oma töös rakendada.
Autor: Enna Kallasvee, Haapsalu Kutsehariduskeskuse turismi-, toitlustus- ja majutusosakonna juhataja