Tööandjate Keskliit

Kutsetasemest tulenevad erisused Töökohapõhises õppes

Töökohapõhine õpe on Eestis on alles arenev organism ja kõik temaga seonduv on sageli ettearvamatu ja katse-eksituse meetodil selginev. Mõneaastase kogemuse põhjal  majutuse, toitlustuse ja puhastuse valdkonnas katsetades selgus, et lisaks erialadele on erisused ka kutsetasemete lõikes.  Erisusi põhjustavad näiteks õpilaste erinev õpimotivatsioon, tööandja huvitatus töötaja koolitamise suhtes ja praktika tööga sidumise võimalused.

Õpilaste õpimotivatsioon

Huvi ennast koolitööga siduda on 3. tasemel õppijatel suhteliselt madal. Sageli jääb viimane koolikogemus aastakümnete taha  ja seda ei ole ka kuigi meeldiv meenutada. Seepärast on nüüd vaja nii koolipoolset kui ka tööandja tuge ja innustust. Kooli lõpetamisel on  kutsetunnistusest ja iseenda hirmude ületamisest rõõm suur ja nad on valmis ka edaspidi uusi oskusi omandama. 

Tase 4 puhul on õppija motivatsioon suurem ja tingitud, kas pooleli või ajale jalgu jäänud haridusteest samas  valdkonnas. Osad õpilased on ka erialase ettevalmistuseta  ettevõtlusega alustanud inimesed. Õpilaste õpimotivatsioon on kõrge, tavaliselt kuni õpingute  lõpuni. Takistused õpingutel tekivad enamasti õppe intensiivsuse  alahindamisest  ja  pere või tööga seotud ootamatustest. 

5. taseme õppijate õpituhin ja vaimustus on õpingute alguses vast kõige suurem,  kuid kahjuks on mõne õpilaste õpihuvi kiire kaduma, sest tegusate inimestena  on neil veel teisi konkureerivaid huvisid. Nii suures mahus nagu tasemeõppes vaja, ei ole kahjuks kõik valmis panustama. Motivaator jätkamiseks  on tihti huvi kutsetunnistuse vastu, mis paneb pingutama. Selle taseme puhul mängivad suurt rolli kutseõpetaja oskused. Õpilased näevad õpetajana  töömaailmas edukalt tegutsevat proffesionaali. Sama tähtsad on ka kutseõpetaja oskused õpingute eestvedajana,  toetajana ja juhendajana.

Tööandja huvide konflikt

Tööandjate huvi  kaasaegsete oskustega töötajate vastu on kõrge, kuid samas oma töötajatele   õpingutest osavõtmise  võimaldamine  või õpingute  alustamiseks nende  motiveerimine ei ole nii huvipakkuvad. 

Kõige keerulisem on 3. taseme õppijatega, sest töökohtadel on  neist kõige suurem puudus (nt abikokad, puhastusteenindajad). Tööajast koolis käimist ei saa ettevõtja  lubada ja oma vaba aega ei soovi töötaja koolituseks loovutada.

Nii nagu masinatesse,  tuleb ka inimeste oskuste värskendamisse investeerida. Kahjuks on kaasajastamata  oskustega töötaja vähe tõhus ja  ta ei kasuta ka värskelt investeeritud  seadmeid heaperemehelikult.

4. taseme õppijad on huvitatud õppimisest ja tööandjad suhtuvad nende koolitumissoovi paindlikult. Samas on siiski veel ettevõtteid, kus ka  juhid võiksid töötajad õppima motiveerida (nt osade haiglate ja  koolide kokad).

5. taseme õppijad on isejuhtivad ja õpilane leiab kergemini  tööandjaga  lahenduse, kuidas tööelu ja õpinguid ühendada. On ka juhuseid, kus tööandja soovitab õpilasel  õpinguid alustada. Väga suure tööandaja huviga ja väikese õpilase huviga jäävad aga õpingud sel tasemel poolikuks.  

Praktika töökohal

Töökohapõhisel õppel on praktika ja õpingud tihedalt põimunud ja selle tulemusena leiab koolis õpitu kiiret rakendamist ning ei saa kiirelt ununeda. 

3. tasemel on väga tihe koostöö õpetaja, õpilase ja töökohal oleva juhendaja vahel. Igal koolikorral õpitut tuleb  koolipäevade vahelisel ajal töökohal harjutada ja tegevus praktikapäevikusse kirja panna. Õpilase õppimine on õpetaja ja ettevõttes oleva juhendaja pideva jälgimise all. Probleemiks on,  et alati pole ettevõtetes kõiki vajalikke seadmeid või jääb töökoha ärimudeli tõttu mõni töölõik proovimata.

4. tasemel on õpilane juba iseseisvam . Ta saab  koolist  juhised töökohal katsetamiseks, kuid päeviku- ja tööülesannete  täitmise eest vastutab ta ise. Kitsaskohaks võib kujuneda olukord, kus ettevõttes tuleb töötada erinevates vahetustes ja  juhendajatega, kellel on erinevad nõudmised. Seetõttu võib koolipoolsel juhendajal kaduda ülevaade õpilase arengust ning õpilane on segaduses.

5. tasemel on vastutus praktika soorituse osas õpilasel, kes peab olema ennastjuhtiv. Koolipoolne praktikajuhendaja suunab õpilast praktikaprotsessi käigus enda tegevust  analüüsima ja aitab leida talle vajadusel mentoreid väljaspool õpilase töökohta.

Probleemiks 5.tasemel on praktikalepingu sõlmimine, sest mentoreid ehk juhendajaid võib olla nii töökohal kui ka teistes ettevõtetes mitmeid. Praktikakohtade ja juhendajate arv sõltub õpilase praktika ülesannetest, töökohast  ja õpilase eelnevast kogemusest. Praktika sisu sõltub õpilase teadlikkusest ning analüüsioskusest.  Kooli- ja  ettevõttepoolse (te ) juhendaja omavaheline side on sellel tasemel nõrk.

Töökohapõhise õppe eelised tasemeti

3. taseme õppija kinnistab järjepidevalt  koolis õpitut  oma töökohal. Sellest tingituna muutuvad õpitud töövõtted harjumuspäraseks. Tööoskuste paranedes suureneb enesekindlus ja ametikindlus. Lisaks on töökohapõhise õppe läbinutel ka kutseeksamiks lihtne valmistuda.

4. taseme õpilaste tagasisidest selgus, et nende töö kvaliteet ja ametioskused parenevad töökohal  õpitut kinnistades. Harjumuspäraste toorainete ja töövõtete asemel julgevad nad rohkem ise mõelda ja erinevaid võimalusi katsetada. 

5. taseme õpilased väärtustavad, et saavad  uusi oskusi igapäevatöös katsetada, olles samal ajal kooli- ja  ettevõttepoolse juhendaja ning  mentori poolt toetatud. 

Positiivne on, et teoreetilised teadmised  ei unune, sest neid tuleb praktika käigus rakendada  ja oma  tegevust analüüsida. 

Töökohapõhiste õpingute käigus areneb nö suure pildi nägemise oskus, ehk toimub mõtteviisi muutus- töötajast juhiks.

Kandvaim argument töökohapõhise õppe kiituseks, kõikide tasemete  puhul, on see, et õpilaste tööoskused paranevad ja kinnistuvad  tänu sellele, et koolis õpitut saab kohe oma töös rakendada. 

Autor: Enna Kallasvee, Haapsalu Kutsehariduskeskuse turismi-, toitlustus- ja majutusosakonna juhataja