Tööandjate Keskliit

Kevadise koroonakriisi õppetunde kutseõppes

Kevadine koroonakriis tegi kaugõppimise ja/või -töö äkitselt edasilükkamatuks  vajaduseks paljudele koolidele, peredele, ettevõtetele. Üleöö kadunud piirid õppimise, töö ja töövälise ruumi ja aja vahel nõudsid kõikidelt kohanemist ja uutmoodi tegutsemist. Samas andis kriis võimaluse mõista, kuidas kooliseinte “kadumine” ja iseseisev õppimine digiruumis, mis tundus olevat kauge tulevik, end tegelikkuses ilmutas ja milliste väljakutsetega selles uues olukorras silmitsi seisti. 

Kevadise koroona-kriisi ajal pidid koolid mäletatavasti päevapealt üle minema kaugõppele. See sundolukord testis kahtlemata õppijate, õpetajate kui ka lastevanemate digipädevusi, enesejuhtimisvõimet ja teisi võtme- ehk tulevikupädevusi ning näitas õppijate iseseisva õppimise võimekust. Kuigi kohanemine täiesti uue olukorraga võttis sõltuvalt asjaoludest 1-3 nädalat aega, saadi kaugõppe olukorras kutseõppeasutustes suhteliselt hästi hakkama. Samas näitas järsk üleminek kaugõppele virtuaalkeskkonnas kätte ka peamised väljakutsed, mida koolides kogeti.

Eesti Haridusfoorumi poolt kevadise kriisi viimasel nädalal õpetajatelt, õppijatelt ja lastevanematelt kogutud andemete põhjal tehtud analüüsid  ning Tallinna Ülikooli käimasolev uuring koroona-kriisi kohta hariduses heitsid valgust neile kogemustele.

Kõigi osapoolte käest küsiti, kuidas olukorraga toime tuldi – kuidas oli õpe korraldatud, kuidas tuli välja õppijate enesejuhitud õppimine, milliseid õppetunde sellest kogemusest saadi jm.

Osadele õppijaist, sh ka kutseõppes, kaugõpe sobis, osale aga mitte: ca  50-60% õppijaist said üldjoontes, kas vähema või enama toetusega, hästi hakkama.  Ülejäänud vajasid toimetulekuks olulist individuaalset abi ja ca 10% õpilastest ei tulnud üldse toime või  “kadus ära”.

Kutseõppeasutused tegid palju tööd selle nimel, et õppijad ära ei kaoks ja välja ei langeks, kuna enesejuhitav/iseseisev  õppimine digikeskkonnas tekitas õppijatel motivatsiooniprobleeme, mida tundsid 15% kutseõppijatest. Iseseisva õppimise puhul valmistasid kutseõppuritele enam raskusi ülesannete/tekstide lugemine ja mõistmine, iseseisev infootsimine; motivatsiooni hoidmine üksinda kodus õppides,  suhtlemispuudus ja vahetu  tagasiside puudumine õpetajailt. Samuti tekitas raskusi ajaplaneerimine ja õppimise koordineerimine teiste tegevustega. Ülekoormatust tundis 15%, kuna iseseisva õppimise kogemus oli vähene: “Kui palju jama pidi olema ning kui palju pidid ise arusaama ning ise endale õpetama”. Samas oli õppijaid, kes ei kogenud mingeid raskusi: “polnudki midagi keeruline… sain töid, mida pole kunagi varem õppinud, … aga lahendasin ise neid ära”.

Suured väljakutsed olid kutseõppeasutustel seotud praktilise õppe moodulite läbivõtmisega – korralduse, sisu ja hindamisega. Praktikale ettevõtetesse oli võimalik saata õpilasi vaid osaliselt, sõltuvalt sellest, kas ja kuidas ettevõtted kriisi ajal töötasid, kuid probleeme oli ka koolis toimuva praktilise õppe korraldamisega.

Tunniplaanides ja õppekava moodulites tehti praktilise õppe osas suuri ümberkorraldusi, tehes kontakttunde niipalju kui oli kriisi ajal veel võimalik. Tunniplaanidesse võeti esmalt teoreetilised ained, mida oli võimalik paremini distantsilt õpetada; praktiline õpe lükati edasi suve lõpuks, suvevaheaeg ja puhkused toodi ettepoole ja alustati augustis varakult.  Oli juhtumeid, et praktilised tunnid jäidki ära.

Kriis sundis näitama üles leidlikkust praktilise õppe läbiviimisel. Leiti erinevaid uusi lahendusi, sh püüti praktilisi oskusi harjutada kodustes oludes.  Nii näiteks tehti praktikana kokashow, mille menüü õpilased ise välja mõtlesid ja videoid Facebook´is esitasid. Juuksuri erialal tegid õppijad iga päev ühe soengu vm praktilise töö kodus, milleks jagati õppijatele vahendeid, tulemused laeti GoogleDrive kausta ning jagati omavahel. Ehituses püüti mõningaid siseviimistlustöid kodus harjutada. Samas tõdesid õppijad, et sellised lahendused jäid ikkagi ühekülgseks, kuna polnud õigeid vahendeid ja otsest juhendamist: ”…raske oli kodus teha, sest tooraine on kallis ja paljusid asju pole poest saadagi, nt  koka erialal”, “…alguses oli väga imelik kaamera ees laulda või klaverit mängida … ühe laulu või loo lindistamine venis tihti mitmetunniseks, kus iga uus versioon oli veel vähem rahuldustpakkuv kui eelmine”.

Praktilise õppe raames püüti ka enam analüüsida nt videomaterjale konkreetsete erialaste tegevuste kohta ehk siis panna põhirõhk analüüsile, mis oli ühe kutseõpetaja sõnul uus ja positiivne kogemus: “analüüsivõime … tegevuste lahtimõtestamine… selle väärtus minu jaoks oli tunduvalt suurem kui tavaline praktiline kogemus ja erinevates ettevõtetes; see oli positiivne, uus kogemus”

Osade erialade puhul, kus on valdavalt praktiline õpe ja käelisel tegevusel suur osakaal (nt mööblirestauraatorid, tislerid jt) on õpetajate sõnul võimatu kaugõppes praktilisi oskusi õpetada, kuna enamasti on vaja tööpinke, kohati  kalleid seadmeid või laboreid, õigeid töövõtteid ja nn varjatud, sügavalt kogemuslikku teadmist, mida distantsilt ja digivahendite vahendusel õpetada ei saa. Selliste  erialade puhul kaldusid just täiskasvanud õppijad, kes õppisid täiendõppe korras ja tahtsid eelkõige praktilisi oskusi omandada, nt mööblirestauraatorid, “ära kaduma”.

Õpetajate hinnangul praktilise õppe efektiivsus kaugõppe tõttu langes, kuna koolipraktika jäi poolikuks ja paljud ei saanud ka ettevõttesse praktikale. Hindamisel tuli kohati teha suuri järeleandmisi, sh ka väljakukkumise vältimiseks, kuni selleni välja, et hinne pandi välja ilma praktikata ”…kes sooja õhku puhus, sai arvestuse“. Kutseeksamiks valmistuti Zoomis ja kutseeksam (lõpueksam) tehti reeglina siiski ära, sest suve lõpus tekkis aega kutseeksamisk harjutamiseks, et saaks lõpetada “…treeniti spetsiaalselt enneolematult palju”.

Kokkuvõttes tõdesid õpetajad, et need, kes tahtsid õppida, said õppida, kuigi need, kes oleks tahtnud enam õppida, neil polnud võimalust. Kes ei tahtnud, ei õppinud. Samas oli ka üllatajaid:  mõned kes olid hädas koolis, said kaugõppes väga hästi hakkama, kuid oli ka vastupidi. Kõige enam õpiti digioskusi, kuid kõige enam läks vaja üldiseid  ehk võtmeoskusi, sh enesejuhtimise oskusi. Digisokusi õpiti suhteliselt kiiresti, kuid enesejuhtimise jt nn tulevikuoskuste omandamine on pikk protsess, mis algab juba lasteaias.

Autor:

Krista Loogma, TLÜ, kutsehariduse professor

Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×