Tööandjate Keskliit

(EE) Palgalõhest ja sellega seotud müütidest

Naiste ja meeste palgalõhest on palju kirjutatud, see on kütnud üles emotsioone ning teema tuleb ajakirjanduses ikka üles, kui EL oma vastavat statistikat avaldab. Eesti on siin traditsiooniliselt punase laterna positsioonis – kui mitte viimane, siis viimaste seas. Teema ei jäta kedagi ükskõikseks, kõigil on oma nägemus, kogemus ja arvamus. Kuni sinnamaani välja, et terminoloogiliselt peaks väidetavalt rääkima palgaerinevustest või palgavahest. Lõhe tähendaks just nagu midagi sellist, mida ei ole põhimõtteliselt võimalik ületada. Aga äkki ongi nii?

Mida siis tähendab palgalõhe ja kuidas seda mõõdetakse? Palgalõhe arvutatakse reeglina ühe kuu (Eestis on selleks olnud oktoober) jooksul välja makstud palkade alusel, mida ettevõtted on statistikaametile teada andnud. Palgaandmed taandatakse tunnipalkadeks,et elimineerida tööaja moonutusi. Lühidalt öeldes on naised rohkem osaajaga tööl kui mehed. Eesti edastab need andmed Eurostatile,kes siis teeb oma arvutused. Eurostati arvutused ei võta arvesse mikroettevõtteid (vähem kui kümme inimest) ja nii leitaksegi, et keskmiselt teenivad Eestis naised 27% vähem kui mehed. Kui võtta arvesse ka mikroettevõtted, on erinevus 22% kandis.Tundub ikkagi suur vahe. Mõni aasta tagasi tegi Eesti rakendusuuringute keskus CENTAR palgalõhe arvutusi, tuginedes Eesti tööturu-uuringu andmetele, mille raames küsitletakse aastas umbes 16 000 inimest. Selle käigus ilmnesid enam-vähem samas suurusjärgus erinevused. Ometi oli nüüd tegemist palkadega, mida inimesed ise raporteerisid küsitlejale. Milles siis asi? Kas tõesti on nii, et kui mees ja naine teevad täpselt sama tööd, on sama haridusega, sama vanad jne, siis saab mees rohkem palka?

Däris nii lihtne see ei ole. Esiteks peaks võtma arvesse majandusharu: on valdkondi, kus on keskmiselt madalamad palgad, näiteks keskastme meditsiinitöötajad, müüjad jt,ning kus töötab proportsionaalselt rohkem naisi. Kaevurid on enamasti mehed ja nende palk on kõrgem kui meditsiiniõdedel. Juhtide seas on mehi kindlasti rohkem kui naisi. Teisalt on kõrgharidusega naisi rohkem kui mehi ja haridus peaks andma turul palgaeelise. Samas, isegi kui statistilistes töötlustes arvestada sellega, et mehed ei tööta naistega samadel ametikohtadel ja samades majandusharudes ning naistel on kõrgem haridus kui meestel, jääb ikkagi alles kaks kolmandikku paljuräägitud palgalõhest. Milles asi?

Põhjusi on kindlasti rohkem kui üks. Pakun siinkohal välja mõned, aga päris kindlasti ei ole nimekiri lõplik.

Esiteks on väga raske leida kahte täpselt samade isikutunnustega (haridus, vanus, tööstaaž jne) inimest, kes teeksid täpselt samas mahus tööd, olles seejuures identsetel ametikohtadel. Võtame mööblipoe müüjad, üks on naine, teine on mees, mees teenib natuke rohkem. Põhjus on pragmaatiline – kuidagi tuleb müüdud diivan ka auto peale saada ja looduse poolt on nii seatud, et mehed kipuvad keskmiselt olema füüsiliselt tugevamad kui naised. Või kodumasinate müüja versas toidupoe külmletis vorstilõikaja. Ilmselt eeldatakse kodumasinamüüjalt suuremaid teadmisi ja rohkem koolitust kui vorstilõikajalt. Kui palju olete näinud letis mehi salatit kaalumas või sinki lõikamas? Ehk siis võib väita, et praktiliselt identset tööd tegevaid inimesi on suhteliselt vähe ja kui neid ongi, siis on nende haridustase, oskused, tööstaaž ja muud näitajad erinevad, mis teeb nende võrdlemise keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Teiseks, teadlased on uurinud inimeste reservatsioonipalku ehk siis palku, millega tööd otsivad inimesed oleksid valmis töökoha vastu võtma. Ka Eestis on uuritud seda elektroonilistes CV-andmebaasides leiduvat teavet analüüsides. Laia meediakajastust leidis tööandjate keskliidu vastav uuring. Mis välja tuli? Selgus, et ka küsitav palk on naistel ligemale 30% madalam kui meestel. Ehk siis on naised valmis sisenema tööturule madalama palgaga kui mehed. Tõsi, küsitav palk ei pea tähendama, et mehed reaalelus sama palju rohkem saama hakkavad, küll aga annab see selleks hea aluse. Seega võime püstitada hüpoteesi, et naised saavad vähem palka kui mehed, sest nad küsivad vähem palka kui mehed.

Kolmandaks, meeste ja naiste riskikäitumine on väga erinev. Piisab, kui vaadata noorte meeste sunnade statistikat või ettevõtjate soolist struktuuri. Kuidas on see seotud tööturuga? Mitme riigi uuringuid üldistades võib öelda, et naised on tööturul alalhoidlikuma käitumisega. Näiteks on naiste palgad allapoole paindlikumad kui meestel. Eesti keeles tähendab see seda, et naised on sagedamini nõus palga langetamisega kui mehed. Lisaks on naised sagedamini nõus poole köhaga töötama ja kriisi ajal tööaega vähendama, sest pere on neil reeglina tunduvalt tähtsamal köhal kui meestel.

Kas eelnev tähendab, et naisi tööturul ei diskrimineeritagi? Seda ei saa siiski väita. Küll aga ei esine diskrimineerimist sama töö ja sama kvalifikatsiooniga isikute puhul ja neile palga maksmisel. Seevastu näeme diskrimineerimist inimeste tööle võtmisel, lapsehoolduspuhkuselt tagasitulekul, edutamisel ja ilmselt ka mõnes muus tööturu olukorras. Kui lugeda ajakirjandusest meie soovoliniku väljaütlemisi, siis ta räägibki üldjuhul kaasustest, kus mõnele naisele on lapsehoolduspuhkuselt naasmisel pakutud madalama palgaga madalamat ametikohta või kus väikese lapsega naine pole kandideerimisel osutunud valituks, sest eelistati lasteta meest. Aga siis tulebki nii öelda: meil esineb soolist diskrimineerimist tööle võtmisel või lapsehoolduspuhuselt naasmisel.

Mida arvab majandusteooria diskrimineerimisest tööturul? Diskrimineerimine tähendab siin üldjoontes sarnaste tunnustega osapoolte erinevat kohtlemist. Üldjoontes tähendab aga seda, et osapoolte muud tunnused on samad, erinev on ainult sugu või rahvus. Tööturul diskrimineerimise põhjustest rääkides jõutakse akadeemilises kirjanduses varem või hiljem eelarvamuste ja hoiakute juurde. Näiteks eeldatakse, et noor naine väikeste lastega on sagedamini kõdus kui sama vana vallaline mees – järelikult on ka tema eeldatav tööviljakus väiksem. Samuti eeldatakse, et teatud ametialadel töötavad naised ja teatud ametialadel mehed ja et nii peabki, sest muidu tekiks tarbijas võõristus.

Kui esimesele eeldusele võib teoreetiliselt vastu vaielda, siis pean tõesti tunnistama, et meessoo esindajana muutuksin ma natuke umbusklikuks, kui kosmeetikapoes pakuks naistelõhnu mees. See näitab, et ka minul on mingitel põhjustel tekkinud eelarvamusi.

Kokkuvõttes on tänapäeva teadlased enamvähem ühte meelt, et diskrimineerimisel ei ole otsest majanduslikku põhjust ehk seda ei saa seletada majandusteooriaga, vaid kõik taandubki eelarvamustele ja hoiakutele.

Tulles tagasi palgalõhe juurde, võib öelda, et sama töö eest meil ilmselt eri palka ei maksta, meeste ja naiste töö ongi erinev ja palgaerinevused saavad alguse töötaja enesehinnangust, alalhoidlikkusest ja ühiskonnas valitsevast mentaliteedist, et mees peab raha teenima ja naine lapsi sünnitama ja kõdu korras hoidma. Isegi kui viimane väide meile ei meeldi, näitab tänane palgastatistika paraku, et see on nii. Jääb üle vaid loota, et tegemist on palgavahe, mitte -lõhega.

Naised saavad vähem palka kui mehed, sest nad küsivad vähem palka kui mehed.

Allikas: Eesti Ekspress