Tööandjate Keskliit

Välistööjõu kasutamine on arenenud riigi tunnus: iga töökoht loob kaks-kolm järgmist

Tööandjate Keskliidu tegevjuht Arto Aas rääkis 2020. aasta viimastel päevadel KUKU raadios sisserände piirarvust ja tööandjate pakutud lahendustest, kuidas oskustööjõu nappust riigis leevendada. Toome teieni kokkuvõtte intervjuust.

Riik on andnud teada, et 2021. aastaks lubatud sisserände piirarv on 1315 inimest. Kuidas tööandjad valitsuse otsusega rahul on? Välismaalaste töölubade jaotamine sellise kvoodi alusel on tööandjate ja ettevõtjate üks olnud suur murelaps ja peavalu juba pikka aega. On selge, et arv 1315 kindlasti kõiki soove ei rahulda ning osa sellest numbrist läheb juba kultuuritegelastele ja sportlastele, ehk vabaks jaotamiseks jääb veelgi väiksem arv. On tõsi, et piirarvu alt on välja arvatud  info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialal töötajad ning iduettevõttes töötavad välismaalased, aga need ei ole kaugeltki ainukesed valdkonnad, kus Eesti välistööjõu tuge vajab.

Kellest me siis ikkagi räägime, kui me räägime 1261 tähtajalist elamisluba? Räägime inimestest, kes töötavad eelkõige tööstuses ja ehituses. Samuti Eesti majanduse jaoks äärmiselt olulises metsandus- ja puidutööstuses. Neid valdkondi on tegelikult palju ning ettevõtjaid see viieaastaste töölubade nii väike hulk ei rahulda. Põhimõtteliselt on nii, et ettevõtjatele mõeldud 1200 tööluba on põhimõtteliselt juba läinud. Senine kogemus näitab, et aasta esimestel päevadel saavad need kohad broneeritud, ning uutel tulijatel aasta keskel või teises pooles on sisuliselt võimatu saada oma taotlustele positiivne vastus. Tööandjad on pakkunud, et kõik spordi- ja kultuurivaldkonna nii-öelda vabaks jäänud kvoodid tuleks aasta teises pooles anda vabaks kasutamiseks.

Eestis demograafiline olukord on selline, et maksumaksjaid on aina vähem, Eesti inimesed liiguvad ka ise välisriikidesse tööle. Meil on välismaa oskustöölisi ja eksperte siia väga vaja, et Eesti majandust elus hoida ja  maksutulusid koguda. Iga töökoht, eriti, kui see on kõrgtehnoloogilises sektoris, loob kaks-kolm järgmist töökohta. See on ühe eduka ja arenenud riigi tunnus, et siia käiakse tööl ka välisriikidest.

Milline on siis Eesti tööjõuturu reaalne vajadus? Eesti tööturul on aktiivselt umbes 700 000 inimest, nii et see 1200 on piisk meres ega ei mõjuta suurt pilti. Seda, et nõudlus on oluliselt suurem, näitab juba see, et meil käib siin lühiajaliselt tööl lisaks ligi kakskümmend tuhat inimest. Ehk see ongi see tegelik nõudlus. Kui suvel piirid kinni läksid, siis oli näha, et päris mitmes sektoris läks kriis väga teravaks. Näiteks  põllumajanduses oli neid abikäsi kohe vaja, sest saagikoristust ei ole võimalik lükata edasi talve. Seetõttu läks väga palju saaki raisku ning nii põllumehed kui ka riik kandsid kahju. 

Mis puudutab lahendusi valitsusega – kas selles osas on mingit edasiminekut, läbirääkimisi valitsusega? Aastate jooksul oleme teinud palju erinevaid ettepanekuid. Alates sellest, et võiks selle pikaajalise kvoodi nii-öelda vabaks lasta ning turg ise reguleeriks, kui palju on inimesi vaja lisaks. Kui inimese taust on puhas ja paberid korrektselt vormistatud, kui tal on siin Eestis reaalne töökoht olemas, saaks ta tulla siia tööle. Teine ettepanek on kvooti oluliselt suurendada. Kui meil on Eestis tööl inimesed viieaastase töölepinguga, keda tööandjad juba tunnevad-teavad, et nad sobivad oma ametisse ning on usaldusväärsed isikud, siis miks peaksime ukse nende ees kinni panema. See vähendaks ka riigi koormust ja lihtsustaks kontrolli kui see on vajalik. Lahendus oleks ka see, kui usaldusväärsete tööandjate juurde saaks tulla kvoodivabalt. See puudutab eelkõige sektoreid, kus on juba pikki aastaid välistööjõudu edukalt rakendatud.  

Paraku on nii, et ühtegi leevendavat asjaolu ei ole valitsus arutanud. Vastupidi – menetluses on välismaalaste seadus, mis teeb siia inimeste tuleku veel keerulisemaks ja ühtlasi ahistab ka välistudengeid – ehk riik ujub siin hoopis vastuvoolu.

Kas tuleva aasta suhtes võib siiski kehtida ka see, et kui praegu siseministeeriumist öeldakse, et soovitakse kaitsta Eesti enda tööturgu, kuna meil on paljud inimesed töötuks jäänud ja otsivad uut võimalust? Ehk tõesti on neid töökohti tee eestlastele endale vaja? Tõepoolest Eestis praegu tööpuudust on. Ometi on suur hulk inimesi, kes ei otsigi  aktiivselt tööd, kuna sotsiaalsed hüved, mida töötutele pakutakse, on niivõrd helded. Teine ja peamine probleem on aga inimeste oskustes. Need, keda  siia väljastpoolt palgatakse, on teatud teadmiste-kogemuste oskustega, keda Eesti tööjõuturult ei leia. Tööandjad tahavad palgata üldiselt kohalikke elanikke – see on lihtsam, odavam ning seda näitab nii reaalne kogemus kui ka uuringud.  Paraku on nii, et kuna kohapeal vajalikke inimesi ikkagi ei leidu, siis tuleb minna otsima kaugemalt.

See on sundseis, sest ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et Eestis on tööjõu kättesaadavus just oskustööliste osas  väga kehv. Kui me muidu tahame ennast võrrelda maailma parimatega ja meie maksusüsteem näiteks on üks maailma parimaid, siis välistööjõu palkamise osas oleme täielikus mudaliigas. Täpsemalt maailmas 136. kohal. Oskustööliste puudus on üks fundamentaalne probleem, mis Eesti majandust pitsitab. Siin peaks riik tegema ettevõtjate elu natukenegi lihtsamaks, mitte kruve kinni keerama.

Kuula 28.12.2020 intervjuud Tööandjate Keskliidu tegevjuht Arto Aasaga KUKU podcastist.