Tööandjate Keskliit

Tulevase laevajuhi seiklused seitsme maa ja mere taga

2 maailmajagu, 8 riiki, 11 sadamat, 129 päeva ja ligikaudu 19 000 meremiili – nii võin kokku võtta ühe (tavalise) neljakuuse kohustusliku merepraktika. Mina olen Marten Joandi, kolmanda kursuse tudeng ning tulevane laevajuht.

Enne diplomi kättesaamist peavad laevajuhtimise eriala õppurid olema läbinud vähemalt 12 kuud meresõidupraktikat. Mõned tudengid jõuavad enne lõpetamist teha suisa paar tiiru ümber maakera. Tudengi jaoks on merel olek töö, mille eest saab palka; elukool, millest õpime palju, ning lõbu, sest nalja saab ka kuhjaga. Lisaks muidugi fantastilistele vaadetele, päikeseloojangutele ja -tõusudele. Oma viimasel merereisil sõitsin kaubalaeval, mis oli 137 meetrit pikk ja 18,5 meetrit lai, kogumahutavusega 8448. Pardal oli koos minuga kokku 15 meeskonnaliiget. Merel on sinu rahvus meremees. Sa oled laevapere liige ja nii ongi. Laev on sinu riik, kapten on sinu president ning laevapere on sinu rahvuskaaslased.

Külastasime sellised piirkondi, nagu Belgia, Kolumbia, Venezuela, Trinidad, Saksamaa, Hispaania, Rootsi, Türgi. Seejuures peatusime ka Türgi kõige idapoolsemas sadamas Iskenderunis, mis asub vaid 40 kilomeetri kaugsel Süüria piirist ning sealt on 150 kilomeetrit pealinna Alepposse. Kuigi möödusime ka Venemaa ainukesest lennukikandjast, mille ümber oli umbes kaheksa toetuslaeva, siis õnneks me lahingutegevuse keskele ei sattunud.

Julge hundi rind on haavleid täis? Ehk kuidas me Kolumbias õnnega mängisime

Lõuna-Ameerika mandril asuvad Venezuela ja Kolumbia on kurikuulsad ning tuntud oma lokkava korruptsiooni ja narkokuritegude poolest. Kui laev oli Venezuelas, siis saadeti meile laeva kiri (voyage instruction), et maale ei tohi meeskond minna, olevat liiga ohtlik, samas kui Kolumbiasse minnes sellist soovitust ei antud. Ehk sellepärast ei osanud ka midagi karta. Käime korraks taksoga linnas ja vaatame ringi, mis siin ikka juhtuda saaks, mõtlesin endamisi. Mingi seitsmenda meele abil valmistusin maaleminekuks korralikult – tühjendasin ära oma rahakoti, võtsin välja ebavajalikud dokumendid ja kaardid, panin oma seljakotti päikeseprillid, varusärgi, passikoopia ning paberi lähedaste inimeste koduste aadressidega. Rahakotti jätsin pangakaardi, 50 $ ja 30 € sularaha.

Laev asus Palermo terminalis Magdalena jõel ning siirdusime koos III tüürimehega 30 minuti kaugusel olevasse Barranquilla linna (10°58′N, 74°48′W). Taksojuht sõitis oma Kiaga ette ja lubas meid edasi-tagasi 40 $ eest ära viia. Hea tehing, mõtlesime. Vihma sadas, kohe ikka korralikult. Need, kes on Lõuna-Ameerikas käinud, teavad, millised on troopilised vihmad. Väga aknast välja ei näinud ja ka ei vaadanud, ent ühel hetkel avastasime, et oleme jõudnud agulisse. Inimtühjad tänavad, mahajäetud majad, vanad tööstushooned. Jäime valgusfoori taga seisma ja meie autojuht pööras ümber ning pani autouksed lukku, ise kuldhambaga veel midagi irvitades. Et me hispaania keelest aru ei saanud, siis ei osanud sellest ka midagi arvata.

Ühel hetkel tundsime, et auto hakkas kuidagi imelikult vasakule poole kalduma ning seisma jääma. Silmanurgast nägime läbi vihma, et mingi kamp mehi hakkab meie poole jooksma. Need viis-kuus relvaga röövlit hakkasid täie jõuga vastu meie uksi taguma ja klaase peksma. Mingil hetkel avas eesistuv härra pättidele ukse, et mitte kuuli saada. Selle tõttu sai kõrvalistuja sinise silma, jäi ilma jalanõudest ja kõigest, mis tal taskutes oli. Kogu tegevus toimus nii, et autol oli ainult üks uks avatud. Pätt ronis uksest sisse ja surus relva taksojuhile rinnale.

Murdosa sekundi jooksul mäletan end mõtlevat – mis see nüüd on, kas ma näen und? Kas mina, kolmanda kursuse tudeng, olen oma kajutis magama jäänud ja unes sattunud mõnda Hollywoodi märulifilmi? Enne, kui see mõte jõudis mööduda, avastasin end silmitsi päris ehtsa bandiidiga, kes ühe käega võttis ära mu seljakoti ja teise käega kaelaketi ning käekella. Kui kõik olid paljaks tehtud, tahtsid nad mind autost välja sikutada ja ilmselt kaasa võtta. Ehk on kahemeetrised heledapäised eurooplased sealsel mustal turul kuidagi eriti hinnas? Ilmselgelt ma ei tahtnud. Nad sikutasid mind käest ja rebisid särgi seljas katki. Ütlesime, et meil ei ole rohkem midagi, et jätku meid rahule. Et rääkisime inglise keeles, siis ei tea, kui palju nad sellest aru said. Kuna rööv läks ajaliselt pikaks ja nad said selle, mida nad tahtsid, siis panid nad agulisse ajama.

Adrenaliin möllas. Tõmbasime autouksed kinni ning sõitsime politseisse avaldust tegema. Kuigi me teadsime, et sellest nagunii midagi ei saa ja korrumpeerunud politsei võis ise vabalt asjaosaline olla, siis rööv oli edasiste probleemide vältimiseks vaja fikseerida. Minu kui tudengi jaoks oli veel üks imehea uudis – olin suutnud päästa oma kalli iPhone’i telefoni, mida saime kasutada nüüd, et laeva helistada ja rääkida, mis meiega juhtus. Tänu sellele tuli agent meile politseisse järele ja korraldas turvalise transpordi tagasi laeva. Helistasin veel kodustele, kes pangakaardid kinni panid. Muidugi olid taksojuhil ja tõlgil autos suured silmad, kui nägid mind telefoniga rääkimas. Veel suuremad silmad olid siis, kui ütlesin, kui palju see telefon maksab.

85. päev merel. Asukoht: Atlandi ookean. FOTO: Ilya Zabelin.


Mida ma sellest õppisin?

Merel olek on igal juhul elukool. Väikeses Eestis elades ei oleks osanud arvata, et selline asi 21. sajandil juhtub. Asju saab asendada, aga olla elu ja tervise juures, see on igatahes väärtus. Tuleb õnnelik olla, sest me ei tea, kas pätid oleksid kasutanud relva või mitte. Kas minu autost välja saamine oli mingi mõttega või oli see ainult minu telefoni kättesaamiseks? Ega palju puudu ei jäänud, kui oleksin oma telefoni neile andnud. Loodan, et järgmisel merereisil saan juba uued maailmajaod avastamiseks ette võtta. Ja ehk siis veidi turvalisemalt.

Tekst: Marten Joandi, Eesti Mereakadeemia laevajuhtimise eriala tudeng

Originaalallikas: Ajakiri Meremees (issuu.com/ajakirimeremees). 

Jälgi meid Facebookis   
×