Tööandjate tagasiside tööõnnetuskindlustuse väljatöötamise kavatsusele

Sotsiaalministeerium saatis Eesti Tööandjate Keskliidule arvamuse avaldamiseks tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatsuse (edaspidi TÕK ja VTK). Meil on hea meel, et meid on kaasatud varakult, kuna teema on oluline. Nagu VTK-s õigesti märgitud, on kõigile kasulik, kui inimesed on tööturul terved ja aktiivsed võimalikult kaua. Seepärast peavad nii tööandjad kui töötajad tööohutusse pidevalt panustama.

VTK kohaselt loodaks tööõnnetuste hüvitamiseks erakindlustusel põhinev kohustuslik süsteem, kus rakendatakse konkreetse ettevõtte riskitasemest sõltuvaid kindlustusmakseid.

Leiame, et väljatöötamiskavatsusel on praegusel kujul kolm peamist suurt probleemi, mistõttu me ei saa seda toetada:

  1. Väljatöötamiskavatsus näeb ette, et rahaline vastutus lasuks ainult tööandjatel, mis pole aga proportsionaalne. Nii õnnetuse põhjustamises kui kahju kannatamises on osa töölepingu mõlemal osapoolel.

Tööinspektsiooni väljaandes Töökeskkond 2017 märgitakse, et süü tööõnnetuste põhjustamises jaguneb töötaja ja tööandja vahel juhtumiti pigem pooleks. Eesti Rakendusuuringute Keskuse Centari 2015 uuringus[1] vastas 85% töötavatest püsiva töövõimetusega inimestest, et tööandja on teinud piisavalt, et töökeskkond oleks ohutu ja tervislik, 77% tööga seotud püsiva töövõimetusega inimestest leidis, et oleksid saanud ise töövõimetuse tekkimise vältimiseks midagi ära teha või oleksid pidanud lihtsalt varem end ravima hakkama ning vaid 20% neist, kes on töö tõttu saanud püsiva töövõimetuse, leidsid, et tööandja oleks saanud midagi muuta. Seega ei saa TÕK oma peamist eesmärki – tööõnnetuste vähendamist – toetada, kui sellega püütakse motiveerida tööohutust parandama vaid tööandjaid.

Samal ajal ei ole õige ka eeldus, et vaid töötajale tekiks rahaline kahju. Centari eelpool nimetatud uuringust nähtub, et rahaline kaotus igast ajutise töövõimetuse päevast on tööandja jaoks kõige suurem. Seega peaks tööõnnetuste süsteem olema vähemalt solidaarne, et rahaline vastutus ei langeks vaid tööandjale ja hüvitis vaid töötajale.

  1. Väljatöötamiskavatsus näeb ette vaid osa kindlustusmakse kujunemise metoodikast. Kuna lõpliku metoodika ja maksumuse määraks kindlustusselts, ei saa eelnõu väljatöötajad garanteerida kulude samaks jäämist tööandjatele. Pigem paistab väljatöötamiskavatsusest kulude oluline kasv.

Praegu olevat tööõnnetuste otsene kulu riigile või maksumaksjatele üldiselt ca 9 mln € ja konkreetsetele tööandjatele veel ca 1,3 mln € aastas. Kokku TÕKi kulud tööandjale 2019 prognoositud 31 mln € ja sellele lisanduksid teenustasudena kindlustusseltside tegevuskulud. Kindlustusseltside tegevuskulud on VTK kohaselt ca 28% kindlustuspreemiatest või 45% väljamakstud hüvitistest ehk 2019. aastal prognoositavalt kuni 14 mln eurot. Tekib küsimus, kuidas saab riik tööandjale garanteerida kuluneutraalsuse, kui juba kindlustusseltside tegevuskulud võivad ületada tööandja praeguseid kulutusi tööõnnetuste hüvitamisele ja suuresti kindlustusseltside määrata on ka täpne riskihindamismetoodika.

Väljatöötamiskavatsuses on viidatud OECD riikide hulgas läbiviidud uuringule, mille kohaselt diferentseeritud kindlustuspreemiaid kasutavates riikides oli tööõnnetuste hulk isegi suurem.

Kokkuvõttes me ei saa toetada erakindlustusel põhinevat lahendust, mille puhul ainuüksi eeldatav administreerimiskulude tase on võrdne või suurem praeguse kogukuluga.

  1. Sotsiaalministeerium on lubanud uue kindlustuse kehtestada ilma, et tööandja kulud kokkuvõttes kasvaksid. Väljatöötamiskavatsusest ei nähtu, mis olemasolevas süsteemis muutub ja kust 40 miljonit eurot või rohkem ära võetakse, et võimaldada kulusid samale tasemele jätta. Enne kui me ei näe samaaegselt TÕK VTK-ga põhjalikult planeeritud katteallikaid, pole kuluneutraalsusel sisu.

Eeltoodud probleemidest tulenevalt ei saa tööandjad väljatöötamiskavatsust sellisel kujul toetada.

 

Jälgi meid Facebookis   
×