Tööandja transport olgu erisoodustusmaksust vaba

Igasugune tööandja poolt töötajatele organiseeritud transport kodust tööle ja tagasi saamiseks tuleb vabastada erisoodustusmaksust, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar pöördumises rahandusminister Sven Sesterile.

Paljud Eesti tööandjad on töökohtade mehitamiseks sunnitud organiseerima bussiliini, mis töötajad tööpäeva alguseks kohale toob ja tööpäeva lõppedes koju viib. Ilma selleta oleks raske töötajaid leida või tagada nende õigeaegne kohalejõudmine. Meie intervjueeritud tööandjate puhul kasutas tööandja korraldatud bussiliini 300-500 töötajat, antud juhtudel 45-47% ettevõtte töötajatest.

Tulumaksuseaduse §48 lg 51 alusel loetakse tööandja kulud transpordile töötajate töökoha ja kodu vahel erisoodustuseks, kui need on töötajale tasuta, v.a kui tööle ja koju pole ühistranspordiga võimalik jõuda mõistliku aja või rahakuluga.

Maksu- ja Tolliameti tõlgenduse kohaselt saab „ühistranspordi kasutamise mõistliku aja- või rahakulu“ klauslile tugineda kui:

1) töötajal puudub võimalus ühistranspordiga töö ja kodu vahel sõita, kuna tööpäev algab või lõpeb ajal, millal ühistransport ei tööta (nii vahetustega töö korral, kui ka olukorras, kus tööpäev on pikenenud lähtuvalt tehtud ületunnitööst);

2) kui töökoht asub piirkonnas (kohas), millel puudub ligipääs ühistranspordiga;

3) kui ühistransport on küll kättesaadav, kuid ebamõistlik aja- või rahakulu tekib olukorras, kus ühistranspordil puudub otsene marsruut töökoha ja kodu vahel ning sõiduks tuleb kasutada näiteks arvukaid ümberistumisi. Samuti võib esineda olukordi, kus näiteks päevasel ajal on busside graafik selline, et ühistranspordi kasutamisega kaasneks ebamõistlik ajakulu (töötaja peab oluliselt varem enne tööpäeva algust tööle sõitma või saab oluliselt hiljem pärast tööpäeva lõppu koju või tekitavad ümberistumised olulise aja kulu võrreldes kogu vahemaa läbimisele kuluva ajaga ning töötaja töö iseloomust tulenevalt ei ole võimalik kasutada libiseva kellajajaga tööaja algust või lõppu).

Lihtsalt asjaolu, et tööandja on otsustanud kulud hüvitada või vedada töötajaid tööle ja koju enda organiseeritud tasuta transpordiga, ei ole seega piisav põhjendus isegi siis, kui see hoiab oluliselt aega kokku ja suurendab oluliselt tööjõu mobiilsust. Segadust tekitab küsimus, kas iga töötaja puhul tuleb ühistranspordi kättesaadavust individuaalselt hinnata. Maksu- ja Tolliamet on selles küsimuses sageli teinud tööandjale soodsa otsuse, ent õigusaktidest seda praegu üheselt järeldada ei saa. See tekitab ebaselgust ja ajakulu.

Tööandjate hinnangul ei ole Eesti asustuse hajusust, ühistranspordi kättesaadavust ja tööjõuturgu arvestades kodu- ja töökoha vahelise tööandja transpordi jäik käsitlemine erisoodustusena enam kohane, sest:

• Eesti üheks suurimaks majandusarengut takistavaks teguriks on kvalifitseeritud tööjõu puudus. Tööandja transport võimaldab tööjõul paremini jõuda töökohta(desse), kus tema järele vajadus on suurem, ilma et tuleks elukohta vahetada. Eestis oli 2016 novembri seisuga registreeritud väljaspool Tallinna 21000 töötut, kes kõige tõenäolisemalt tööandja transpordist võidaksid. Neist 12000 töötul on kutse- või kõrgharidusdiplom. Kui tööandja on valmis selle nimel kulutama, et neid inimesi tööle saada, siis peaks seda soodustama, mitte maksudega koormama.

• Ühistranspordi kättesaadavus ei ole igal pool piisavalt tagatud. Tartu Ülikooli 2014 uuringust selgus, et ühistranspordi puudulikkust nimetasid töötuna arvel olevad aga tööd mitte otsivad inimesed ühe suurima tööleidmise takistusena. Ka 15-26 aastate õppimise või tööga hõivamata noorte tööleaitamisega tegeleva Noorte Tugila kogemus on, et sageli on maapiirkondade noorte mitteaktiivsuse põhjuseks halb ühistranspordiühendus ja hirm elukohavahetuse ees.

• 40% Eesti elanikest töötab või elab Tallinnas. Ülejäänud piirkondades on inimesed väga hajusalt paigutatud, nt Tallinnas elab 2660 inimest ruutkilomeetril ja Harjumaal 130, aga teistes maakondades on asustustihedus keskmiselt 18 in/km2. Seetõttu on väljaspool Tallinna ja Harjumaad nii töö kui tööjõu leidmine ilma organiseeritud transpordita oluliselt raskem. Valitsus on eesmärgiks võtnud soodustada regionaalsete töökohtade loomist, kuid see on raskendatud. Ääremaastumise põhjuseks on atraktiivse ettevõtluskeskkonna ja ressursside puudumine ning inimeste liikumine paremate võimalustega tõmbekeskustesse. Tööandja transpordi soodustamine muudaks ka maapiirkondades tööjõu mobiilsemaks ning lihtsustaks Valitsuse eesmärgi saavutamist.

• Tööjõu mobiilsuse huvides sõidukulude kompenseerimise või transpordi korraldamise eesmärk ei ole võimaldada töötajatele maksuvabalt hüve andmist, vaid äriprotsessi optimeerimine ja kvalifitseeritud töötajate olemasolu tagamine olukorras, kus paljudes valdkondades on hetkel Eestis tööjõupuudus.

Seetõttu teeme ettepaneku õigusselguse suurendamiseks ja nii töö- kui tööjõupuuduse vähendamiseks täiendada Tulumaksuseaduse §48 lg 51 selliselt, et tööandja korraldatud M2 ja M3 kategooria sõiduki kasutamist töö- ja koduvahelisteks sõitudeks ei loeta erisoodustuseks, hoolimata ühistranspordi kättesaadavusest.