Tööandjate Keskliit

Rein Taagepera: peame kliimamuutuste tõttu paratamatult saabuvaks põgenikemassiks harjutama hakkama

Politoloog Taagepera usub, et pole mõtet vastu seista tormile, mis varem või hiljem niikuinii tuleb.

Rein Taagepera, teie arvates peaks Eesti peredes olema vähemalt kolm last. Mina olen 60 aastat teist noorem ja üks neist, kes praeguses tempos kolme last tõenäoliselt ei saa. Ja ma pole üksi. Kuidas muuta ahvatlusi täis maailmas lastesaamine noorte jaoks prioriteediks?

See on paradoksaalne olukord: maailma huvides oleks kasulik, et laste arv hakkaks järsult kahanema, aga Eestis on vaja rahvaarvu hoida. Kas me peaksime ennast ohverdama ja minna laskma, et aidata kaasa maailma rahvastiku vähenemisele? Vastus on ei. Maailma rahvastiku arvu saab piirata ainult seal, kus rahvaarvu kasv on suur. Kui kõik Eestis maha surevad, siis see ei muuda maailma rahvaarvu olulisel määral. Kuidas ergutada noori eestlasi lapsi saama? Küsimus on sihi seadmises. Ma omal ajal mõtlesin, et on kaks viisi, kuidas inimesi teadmatuses hoida. Üks on Nõukogude viis mitte anda inimestele teavet, teine viis on anda inimestele nii palju teavet, et kuulmine ja nägemine kaob. Teid tuleb panna mõtlema, et kui variante pole, siis pole ka valikut, ent tuleb ka aru anda, et kui on meeletult palju võimalusi, siis see tegelikult võtab teilt valiku. Seetõttu tuleb nii ruttavas ühiskonnas mingitest valikutest loobuda. Ma ei tea, kuidas tunnevad end 60-aastaselt inimesed, kellel ei ole lapsi. Kui tuleb erru minna, siis minul on igal juhul hea meel, et on kedagi.

Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere rääkis veetaseme tõusust tingitud rahvaste liikumisest, kuid pagulaskriis on juba mitu aastat aktuaalne olnud. Kuhu liigub pagulaskriis ja mida selle leevendamiseks ette võtta?

Eestisse on suure vaeva ja sõelaga võetud kahe aasta peale veidi üle 60 põgeniku ja nad on siit teistesse riikidesse edasi läinud. Kui areng on selline, nagu Soomere rääkis, ja tema sõnades ei ole põhjust kahelda, siis millal tekib olukord, kus Saksamaa ja Rootsi saavad nii täis, et põgenikud tahavad Eestisse jääda? Kui selline olukord tuleb, peaks Eesti juba praegu ettevalmistuse mõttes põgenikest tõrkumise asemel aktiivselt sisserändajaid taotlema. Just kohtadest, kus inglise keelt ei räägita, näiteks Vietnamist, sest selliseid inimesi on kergem eesti keelde lõimida. Miks seda vaja on? Sest meil on kohutavalt vähe lõimimisoskusi, võrreldes näiteks USA-ga. Me peaksime praegu poolmassiliselt põgenikke sisse tooma, et saada vajalikke kogemusi. Praegu tuleks sisse võtta umbes 10 000 põgenikku, et nende peal harjutada, mida me 30 aasta pärast miljoni inimesega peale hakkame. Praegu me proovime põgenike voolu võimalikult kaua eemal hoida, aga see murrab sisse meie pingutustest hoolimata. Me loodame, et ei tule tormi, mis nagunii tuleb, ja keeldume valmistumast.

Lõuna-Koreas vähendati hiljuti seadusega sunni korras töönädala tunde 68-lt 52-le. Teie arvate, et tänapäeval peab edukas inimene olema oma õnne sepp 24 tundi päevas. Kas 21. sajandi inimest iseloomustab surnuks töötamine?

Inimesed võitlesid kunagi kaheksatunnise tööpäeva eest, aga nüüd on sellest mingil põhjusel loobutud. Kui ennast piirata kaheksatunnisele tööpäevale, siis teatavate mõõdupuude järgi pole te ehk edukas, aga ära elate ikkagi. Siinkohal tuleb küsida: kui palju me üldse teame sellest, mida tahame saada? Ja kui palju me tahame asju, sest teised ütlevad, et neid peab tahtma? Ma ei ütle, et tuleks minna metsa elama, aga sellelt karussellilt on võimalik küll mitte täielikult maha hüpata, kuid pooleldi maha libiseda. Mis vaba inimene ma olen, kui mu sihte dikteerivad teised inimesed? See on ju hullem orjus kui vangilaagris.

Tööjõupuuduse tõttu üritab riik naba paigast venitada, et välismaa spetsialiste Eestisse meelitada, kuid tulla tahavad ainult Ukraina ehitajad. Mida peaks tegema, et hankida kvalifitseeritud tööjõudu?

Minu meelest on kõige realistlikum saada siia välismaa üliõpilasi ja veenda neid jääma. Selleks et saada meie kliimasse ja vähetuntud keelega riiki spetsialiste, tuleks maksta neile rohkem kui Saksamaal. Siia jääva üliõpilase panus oleks juba suurem. Eri arvamusi kuulates tundub mõneti, et majanduslikult ratsionaalne oleks Eesti kinni panna ja kolida mujale, kus on IT jaoks kriitilist massi.

Niipea kui mõni ettevõte Eestis edukaks saab, avastatakse, et siin ei ole edasiliikumiseks piisavalt oskustööjõudu. Sellisel juhul on ainus võimalus Eestist välja liikuda. Nii mõnigi kord on öeldud, et kui me midagi ei tee, siis muutub Eesti etniliseks reservaadiks. Kui see tehnoloogiline maailm ennast krussi keerab, jäävad ellu ainult tehnoloogiliselt mahajäänud piirkonnad. Võib-olla ei ole tingimata põhjust esirinnas olla.

Aga Eesti on ju praegu esirinnas? Me nimetame ennast e-riigiks ja tugineme peaaegu täielikult e-süsteemidele.

See on praeguse süsteemi haavatavus. Saksamaa võidi puruks pommitada, aga olid oskused ning riik ehitati labida ja haamriga üles. Praegu on nii, et kui olulised infrastruktuurid õnnetuse või välisjõu mõjul kokku varisevad, siis ei ole seda võimalik nii lihtsalt üles ehitada. Maailm võis Teise maailmasõja üle elada, aga ma ei kujuta ette, kuidas kolmas üle elatakse, sest kõik on kõigega seotud.

Praegused oletused on rajatud sellele, et tuumasõda ei tule, et see on mõeldamatu. Ka enne Esimest maailmasõda arvati, et see on mõeldamatu. Loodusvarasid raisatakse praegu hiiglama hooga ja võime mõelda, et viimased naftavarud kulutatakse sõjale nafta saamiseks.

Allikas: Delfi Ärileht
Autor: Reet Pärgma

Jälgi meid Facebookis   
×