Tööandjate Keskliit

President Kersti Kaljulaidi kõne konverentsil „Tuulelohe lend 2021“

EV President Kersti Kaljulaidi kõne tööandjate aastakonverentsil “Tuulelohe lend – kes on VÕITJAD muutuvas maailmas 25. märtsil 2021.a Tallinnas, Kultuurikatlas.

Kallid Eesti ettevõtjad!

Mõeldes Eesti majanduse arengust, selle minevikust, olevikust ja tulevikust, mõtlen ma ikka Põhjamaadest. Soomest, Rootsist, Taanist.

Miks?

Aga just Soome, Rootsi ja Taani on riigid, mis meile paljuski sarnanevad – väikesed vananeva rahvastikuga, ressursipiirangutega (väikese puiduerandiga muidugi). Vähem tasub mõelda Norrast, neil on õliressurss, Eesti ikkagi primaarsektori eksportija tõsiselt pole. Seda ressurssi saab edukalt kasutada majanduse mitmekesistamiseks, mida Norra ongi teinud.

Aga Soome, Rootsi ja Taani. Nad on vaieldamatult väikeste majandustena edukad. Ja veel – poliitikule kõige tähtsam küsimus: mida arvab rahvas?

Põhjamaad on meie rahva jaoks võrdlusbaasiks. Eesti inimest ei huvita, kui hästi me raudse eesriide tagant väljujatega võrdluses oleme arenenud. Neid huvitab, et oleme 50-aastasest mahajäämusest 30 aastaga pool tasa teinud – võrdluses Põhjamaadega. Koos vastavate ühiskonnas tasakaalustamata jäetud kõrvalefektidega, mis kiire tootlikkuse kasvu ja rahvastiku kontsentreerumisega kaasneb, aga see on üks teine teema.

Täna jääme lihtsama osa juurde – majanduse areng.

Miks lihtsama? Sest see on eelkõige erasektori kätes. Majandusruumil on mingi roll, aga see on meil enamasti olnud hea – suhteliselt madal korruptsioonitase, igasuguse kapitali võrdne kohtlemine, maksustamise mõttes töö ja kapitali omavahel sarnane ja pikemas vaates ka üsna ühtlane kohtlemine erinevate tulutasemete osas.

Kaasnev majanduslik kihistumine ja regionaalse arengu erisused on targa poliitilise sekkumisega lahendatavad, aga see ei ole ja ei peaks kunagi olema ettevõtete mure ega kallutama neid kõrvale valitud teelt oma tootlikkuse tõstmiseks. Sotsiaalpoliitikat tuleb ajada ettevõtluspoliitika kõrval, mitte neid segada. Siis ei ole asja kummastki.

Kuidas siis on Soome ja Rootsi saavutanud oma ülikõrged majandusliku arengu näitajad? Ja mille poolest nad erinevad teistest väikestest majandustest, kes on ju ka kõrgelt arenenud, aga siiski mu võrdlusbaasis samaväärset kohta ei teeni? Luksemburg või Iirimaa, näiteks?

Sest Luksemburg ja Iirimaa on oma kõrge tulu teeninud erinevate offshore aktiviteetide onshore´imisega, siis kui see oli veel comme il faut. Ärme detailidesse lasku, aga me kõik teame, millest me räägime.

Tänasel päeval nii enam ei tehta. Ja selline majandus ei kasvata ka eriti rahva kasutatavat rikkust, mis seal salata.

Aga Põhjamaade arengumudelile pole meil suurt midagi ette heita. See põhineb heal ja ühtlasel haridusel ja kõrgetel teaduse ning arendustegevuse kuludel.

Ikka seesama vana asi, et kui Soome ja Rootsi inimesed elasid umbes sama hästi kui meie, ja aastaarv oli umbes 1995 ja meie neid kõiki kadestasime, siis ulatusid nende riikide kulutused teadus-arendustegevusele 3 protsendini SKTst ja isegi üle selle.

Väga suure tõenäosusega on sel mingi pistmine nende riikide tänase heaolutasemega. Jah, seal on toimunud muidki positiivseid arenguid – rahvaarvu kasv, maksusüsteemi ettevõtlusele sõbralikumaks muutumine Rootsis jne. Aga siiski on vaid kaks asjaolu, milles Soome ja Rootsi teistest heaoluriikidest viimase veerandsajandi jooksul on päris järsult erinenud – haridus ja hariduse ning teadus-innovatsiooni ülikõrge kulutase.

Haridus on olnud kättesaadav ja võrdlemisi egalitaarne. Sellega on meil täna hästi, homme võibolla halvasti. Aga ka see pole tänase kõne teema.

Teaduse- ja innovatsiooniraha on Rootsis ja Soomes olnud palju.

Paiguti isegi liiga palju on seda ressurssi olnud avalikus sektoris. 90ndate aastate investeerimispanganduse laineharjal, kui kogu ingliskeelne maailm õppis rääkima terminites nagu seedearly stagewhite knight ja muud need riskantsema ja samas põnevama otsa ettevõtlusidude väetamise meetodid, oli Soomes 2 akronüümi, mis nad kõigest sellest ilma jätsid – TEKES ja SITRA. Nii-öelda eelisinvesteerimine vaid hetkel perspektiivikaks peetud sektoritesse tegi majanduse tormikindlusele kahju, sest struktuur kippus vaesuma.

Rootsis läks paremini, kuna neil olid võtta mõned rahvuslikud rohkem või vähem diversifitseerunud kontsernid, kes said siiski innovatsiooniülesannet lahendada enam-vähem turupõhiselt. Need paarkümmend kirjutasid ka riigile paljuski ette, kuidas seda R&D asja reguleerida ja toetada. Riik ei avaldanud nii jõulist valikusurvet ja selle võrra sai ka kõrge R&D tasemega majandus samal ajal sektoraalselt kirevam kui Soomes, mille erinevat mõju Rootsis ja Soomes nägime kasvõi eelmises suures majanduskriisis.

Aga isegi kui efektiivsus erines, ja isegi kui Soomes võib-olla suunas riik oma rahaga majandussubjektide valikuid liiga palju – ei saa kuidagi eitada, et see 3% kallamine SKTst innovatsiooni ja teadusesse paistab täna riigi rikkuse näol välja.

Meie Eestis oleme ka 20 aastat rääkinud vajadusest panna 3% SKTst sinnasamma teadusesse ja innovatsiooni. 20 aastat tagasi ei köitnud see tegevus veel liigselt meie ettevõtteid ja sellel oli väga kindel ja selge põhjus – Eesti palgakulude tase oli veel nii madal, et maailm oli täis igasugust tehnoloogiat, mida siin üles pannes ja kohalikku tööjõudu külge võttes sai normaalset tootlust. Algul kõlbas isegi suhteliselt vilets tehnoloogia, sest see oli ikkagi produktiivsuse kasv võrreldes sellega, mis Eestis enne, vene aja lõppedes võtta oli. Aga koos palgatõusu ja maailmas olemasolevate tehnoloogiate tipule järjest lähemale nihkuva kapitaliinvesteeringute nivooga samamoodi me enam edasi ei saa.

Siit edasi on muidugi kaks erinevat teed – üks on minna oma olemasoleva tehnoloogiaga ja võtta mujal inimesi tööle, et müüa oma toodangut siiski ka riikidele, kus kulutase on meist endist madalam – ehk siis maailma umbes 190 riigist, mille kohta niisugused andmed on, 160s. See on täiesti aktsepteeritav variant, väljaarvatud poliitikutele, kelle jaoks SKT euro on alati armsam kui RKT euro. Sest RKT euro jõudmine kodumaisesse majandustorustikku ei ole garanteeritud ja on kindlalt pikema teekonnaga kui palgatööjõule makstud raha jõudmine kodumaisesse väärtusloomemasinavärki.

Aga teine tee on muidugi hakata ise nuputama tehnoloogiaid ja lahendusi, mis on ülimalt kõrge lisandväärtusega, asuvad kas tootvas või teenindavas sektoris. Nii laguneb iga toote tootmise ahel järjest rohkem pigem teenusena kirjeldavaks disainiks, turunduseks ja muudeks tegevusteks. Üsna sekundaarseks muutub, kus see printer on, kes füüsilise jubina väljastab, peaasi, et teeks seda üsna tarbija lähedal. Ilmselt jõuame tootmises hõivatud tööjõu osakaaluga lähikümnendeil sinnasamma, kus oleme põllunduses – kõht saab täis vaid 3–5% põllumajandussektoris hõivatute osakaaluga. See madal osakaal on tegelikult ju lihtsalt statistiline silmamoondus, endiselt sebib meie toidulaua ümber palju rohkem tööjõudu. Aga nad lihtsalt ei tegele füüsilise osaga. Sama juhtub tööstuses.

Järelikult lubab parem ja innovatiivsem tehnoloogia valida tootmiskohta rikkama tarbija külje all, mis teeb jällegi kogu väärtuspakkumise atraktiivsemaks ja ei sunni asja ajama kuskil kodust kaugel, et siis punnitada kaup jälle rikkasse regiooni kohale tuua.

Sellised on globaalsed trendid, ja kuna Eesti on loodetavasti ikkagi neis trendides mõnevõrra kiiremini liikuv kui ümbritsevad üsna stagneerunud, aga suure ostujõuga majandused – kogu vana Euroopa, mis Põhjalast ja Baltikumist allapoole jääb –, siis on meil nende trendide avaldumine kiirem ja järsum, sest püsib jätkuv palgakonvergents ja mitte ainult palga, vaid ka reaalse ostujõu konvergents. Ainus viis seda vajalikku ja rahvale meelepärast konvergentsi jätkata ongi tõsta siinset tootlikkust nobedamini kui see mujal tõuseb.

Tootlikkus tuleb aga uuest tehnoloogiast – olgu imporditud või siin tehtud, aga uuest. Ja vastava kvaliteediga tööjõust. Mõlemad on paratamatult seotud ka teaduskulutustega riigis, kuigi see seos ei ole nii otsene, et teeme aga teadust, rakendame massidesse ja saamegi parema tehnoloogilise baasiga ja kõrgema lisandväärtusega majanduse. Seni oleme enam sõltunud imporditud tehnoloogiast.

Erinevalt paljudest saatusekaaslastest oleme täna vähem kimpus tõeliselt vähetootliku tehnoloogiaga ettevõtetega, kes annaksid paljudele alla keskmise palgaga tööd. Sest omal ajal me neid BMW tehaseid ei saanud, sest nende tehnoloogiad polnud juba 20–25 aastat tagasi ilma spetsiaalsete riigi poolt antud soodustusteta atraktiivsed. Eesti riik selliseid soodustusi ei teinud ja need tehased on täna näiteks Slovakkias.

Niisiis, meie poolt imporditud tehnoloogia kuulus vähemalt osaliselt rohkem kiiremate, mitte viimaste järgijate valdkonda. Jumal tänatud. Kannatab veel praegu enam-vähem palka maksta.

Aga kuidas kasvada nüüd üha rohkem uue tehnoloogia loojaks, kiire järgija saabastest välja?

Eesti riik on teadusesse püüdnud ikka panna nii 0,6–0,8% SKTst. Nüüd siis 1%. Ega ma täpselt ei saa arugi, miks, sest tegelikult selle teaduse otsene panus Eesti majandusele pole kunagi sel esmase konvergentsi kümnenditel olnud eriti suur. Me oleme seda panust nagu spunki või Nokiat küll kogu aeg otsinud, aga otseselt leidnud oleme vähe. Asjad on muidugi muutumises, mõtlen kasvõi Skeletoni, aga senini on tegelikult tõestusmaterjali teaduskulude otsesest mõjust majandusele üsna vähe.

Ei ole ka selle päris hea teaduse peal üles kasvatatud ja välja õpetatud doktoritest Eesti majandusele veel eriti kasu olnud – seda näitavad meile palgaandmed – bakalaureuse- või magistrikraad tõstab inimese sissetulekut, doktorikraad enam mitte. Järelikult pole meil erasektoris eriti töökohti, mis suudaks doktorikraadiga inimesele kasutada anda tehnoloogilise baasi, mis tema tarkusest täiendava lisandväärtuse teeks.

Aga siiski – korraliku teadusega ülikoolist välja tulnud inimestel on üsna korralik haridus, silmaring ja kohanemisvõime. Seda on kindlasti Eesti teadus Eesti majandusele andnud kõik see 30 aastat, kuigi seda efekti mõõta on pagana keeruline.

See põhjus, miks teadus siiski Eestis suhteliselt tunnustatud tegevusharu on olnud, on osalt sõltunud teadlaste võimest näidata, et kasvõi rahvusvahelisel teadusrahastuse turul on Eesti uurijad konkurentsivõimelised. Eesti teadus on iseseisev majandusharu. Eesti teadlased on 5. raamprogrammist peale per capita toonud koju suurt raha võrreldes Eesti omapanusega. Sest ELi teadusrahastu on geograafiliselt neutraalne ja põhineb avatud konkurentsil, mida mõnevõrra on ahistanud komisjoni suur kalduvus tegeleda ainult suurte konsortsiumitega.

Aga siiski, siit iga siit pandud euro kohta tuleb alati midagi ka ELi teadusrahastust juurde, ongi meile seda oma majanduse suurusega sobimatut teadusruumi tegelikult pakkunud. Tänane teema on, et nüüd, kui Eesti majandus turnib kõvasti kõrgemaid tippe vallutada kui iseseisvuse esimestel kümnenditel, on tekkimas uus olukord.

Enamus olemasolevaid tehnoloogiaid millegi teadaoleva tegemiseks teadaoleval moel tahab meie omast odavamat tööjõudu. Ja samal ajal on meil seda teadust või teaduse poolt teritatud ajudega tarku inimesi piisavalt, et muutuda ka tehnoloogiat loovaks riigiks. Nüüd on see aeg käes, kus üha rohkem ettevõtteid näeb, et teisiti nad ei suuda enam maksta oma töötajatele järjest kõrgemat palka, mida need õigustatult nõuavad.

Midagi sarnast toimub muide ka selles meie start-up sektoris, mis meie majanduse innovaatilist imagot on toitnud juba umbes 15 aastat. Ka seal, muide, olime ja oleme ikka veel suuresti kiired järgijad – inimesed, kes iga leiutatud haamri jaoks kiiresti palju naelu leiavad. X-tee ja KSI, VOIP, paljud muud tehnoloogiad on just eestlased esimesena tööle pannud ühiskonna hüvanguks, loonud digi-ID või Skype`i. See on meile andnud pea 6% SKTst tänaseks.

Aga ka siin, IKT vallas, on mõistlik vaadata, palju on vastav osa SKTst neil, kes on suutlikud looma, mitte kiirelt järgima. Näiteks Iisrael – 18%. Ehk et kuigi start-up kogukond on Eesti majanduse hüperdünaamiline ja oluline sisuline ning imagoloogiline osa, ei ole ka see kogukond sugugi globaalne innovatsiooniliider.

Aga tunnistan, et oma toimimise loogika ja selle hüperaktiivsuse tõttu, nüüd juba ka maine tõttu, on neil kergem kui muudes majandusharudes kiirest järgijast kujuneda tehnoloogia loojaks.

Nad liiguvad oma sektori traditsioonidega kooskõlas, sünnitades kasvavas tempos ükssarvikuid, mis tähendab raha järjest enam ka tehnoloogialoomesse, mitte kiire ja nutika kasutamise sisse ulatuvatesse ettevõtmistesse.

Aga eesmärk on sektorist sõltumata üks ja seesama – saada ise tehnoloogiliste lahenduste loojaks ja kontrollijaks. Muidugi peab seda kõike toetama ka lubav seadusruum, millega oleme tavaliselt hakkama saanud, olgu siis ID-kaarti ja x-teed ehitades või geenivaramut planeerides. Julgustav on, et need kaks näidet on eri sektorites. Ja julgustav on ka see, et see meie dünaamiline start-up kogukond ei asu mingis müütilises IT-sektoris. Neid on kõikjal – põllumajanduses, transpordis, tekstiilis, puidus.

Seadusloomega on muidugi kiiresti vaja tehisintellekti õppimisvõimalused ära parandada, nii nagu ükski demokraatlik riik veel suutnud pole seda teha. Nädalake tagasi oli sellest juttu Riigikogu majanduskomisjoni juhtidega, ehk saavad liikuma. See peab ulatuma näotuvastusest liiklusvoogude analüüsini, ja igale poole mujalegi. Meil on proaktiivseid kratte – üksi elava pensionäri toetusest GSK ja Eesti terviseandmestu vahelise astmaravimi projektini.

Aga tegelikult puudub uus, AI-taseme rahvuslik konsensus, nagu meil x-tee ja digiandmestu 1 versiooni jaoks on ammu olemas. Mõneti on isegi EL meist siin ees – nt biomeetriliste andmete kasutusstandardite väljatöötamises. Tõsi, nad piiravad ennast sisejulgeoleku jaoks vajaliku ehk piitsa valdkonnaga – nii tohib tehnoloogiaid kasutada, kui see aitab kuritegevust ja terrorismi vähendada. Parem oleks laiendada standard ka porgandi suunas ehk avada samal standardil toimetamise puhul uusi võimalusi ka eraettevõtetele, et nad saaksid pakkuda inimestele, mitte riigile kasulikke biomeetrilisi andmeid tarbivaid teenuseid.

Meil muidugi juba on ettevõtteid, kus me toodame tõesti ka uut tehnoloogiat, disainime maailma parimaid lumesahkasid näiteks. Või loome post-kvantum ID jaoks eeldusi. Aga neid päriselt oma leiutamisi on meil veel vähe, kindlasti vähem kui Leiutajatekülas Lotte isale aasta jooksul pähe tuli. Umbes 250 ettevõtet kogu Eestis on sellised, kes oma R&D kulusid raporteerivad. Ma vaatasin, et näiteks Paide masinatehas seda ei tee, kuigi ilmselgelt võiksid. Praegusest R&D investeeringute tabelist ma neid ei leia, kuigi ilmselgelt seal oma ala Ferrarisid ehitatakse, ja ilma innovatsioonita see ei tule. Niisiis, ehkki kõik tegijad täna selles nimekirjas ei ole, pilt on ikkagi parem. Aga milline ta on, täpselt ei tea.

Ja nii madala baasi pealt peame muidugi kadedalt pealt vaatama, kuidas näiteks Siemens üksi on ELile suurem teaduspartner kui Eesti ülikoolid kokku. Me isegi ei mahu neisse teadusmahuka ettevõtluse konsortsiumitesse väiksemaks partneriks veel eriti tihti oma ettevõtetega. Vaikselt liigume – kes pääseb ESAs nina ukse vahele pistma, kes mujal –, aga oma baasita on ka siin seda välise ressursi kasvu raske saavutada. Nagu ka ülikoolid ütlevad – kõigepealt oma baas ja siis välisressurss.

Seega – teeme rohkem! Teeme lisaks 1% riigi poolt teadusesse veel 2% juurde erasektori poolt. Muud varianti jätkusuutlikku majandusarengut tagada ei ole.

Enesekindluse kasvades saame oma tehtut ka paremini turundada ja tuua uut lootusrikast ressurssi sisse, mis ei taha Eesti leiutajate leiutiste kasutajate esimesest ringist välja jääda. Nad peavad selle pärast tõsiselt mures olema, et siin on ideid, mille varases või hilisemas faasis mitterahastamine võib anda tõsise tehnoloogilise tagasilöögi. Ja nii meist saabki mitmekülgselt majanduse eri harusid pidi tuiskavate ükssarvikute maa.

Rootsi ükssarvikud ajast, kui veel nii neid loomi ei kutsutud, olid üsna laiali eri sektorites, tööstusest jaekaubanduseni. Soome globaalselt tuntuim ettevõtmine, see Nokia, kasvas ja kuhtus, sest nii nagu paljuski kogu Soome majandus, uskus liialt oma vedurite pikaajalisse veovõimesse. Taanis on täna rikkad kõik, kes sajandi alguses tuuletehnoloogiatesse tahtsid panustada. Need on ühtaegu inspireerivad näited, aga ka näited, mis innustavad mitte kunagi rahul olema, sest siis magad maha kasvuvõimalused, mis aitaks Su lapselapsi tööturul toime tulla.

Ja teate, mis? Tänu uuenenud mõtteviisile nii raha pakkumises kui ka ettevõtete tegutsemispiirkonnast geograafilise tähise kadumisele või vähemalt nõrgenemisele, on see kõik võimalik vaatamata sellele, et Soome või Rootsiga võrreldes on Eesti majandus ikkagi tilluke. Sest me rahvas on väike. Per capita samad näidud on ikkagi väiksemad absoluutsummades vastavalt 10 või 5 korda. 1995 oleks see olnud probleem. 2021 on see ikka probleem, aga on ka ohtralt tööriistu, mille abil seda ületada.

Jõudu tööle! 30 aasta pärast oleme Euroopa dünaamilisim majandus, juhuk kui me hakkama saame.

Kõne on leitav ka riigipea kodulehel. 

Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×