Tööandjate Keskliit

Õpetajate ameti väärtustamine algab meie enda valikutest

Selleks, et me saaksime ka aastakümnete pärast elada nii hästi kui täna, loodetavasti veelgi paremini, siis peame hakkama tegema palju targemat ja suurema lisandväärtusega tööd. Töö lisandväärtus saab tõusta aga ainult tänu riigis antavale haridusele, läbi koolide ja õpetajate kvaliteedi, läbi selle tarkuse, mida meie koolides inimestele erinevates tasemetes antakse.

Olgugi, et PISA testi tulemuste järgi on Eesti haridus maailma tipus, ületades mõnes valdkonnas lausa musternäidet Soomet, siis mure ei olegi niivõrd õpilaste või õpetajate „kvaliteedis“. Mure on hoopis selles, et kolmandik Eesti õpetajatest on vanuses 50-60 aastat, üle kuuekümneseid on 15% kogu õpetajatest ja vaid 10% on neid, kellel vanust alla 30 aasta.

Meil oleks justkui üks terve põlvkond õpetajaid vahelt kadunud. See on aga väga ohtlik, sest 10-15 aasta lõikes on kuni pool Eesti õpetajatest pensionile minemas. Ei ole ka näha, et riigi poolt oleks astutud olulisi samme, et olukorda leevendada ja noori kooli õpetajateks meelitada.

Õpetaja ametit tuleb ühiskonnas enam väärtustada. Kui täna jääb õpetajate keskmine palk Eesti keskmisele alla, siis meie nägemuses peaks see olema minimaalselt 1.3 Eesti keskmist. Arvestades, et eeldame ka õpetajalt tippspetsialisti taset, siis ei ole mõeldav, et ettevõte  saaks värvata alla kahetuhande-eurose palga eest tubli tippspetsialisti. Paraku koolid peavad täna sellega hakkama saama. Järgmine küsimus on see, et kust leida selleks raha. Olles teemaga tegelenud kinnitan, et me ei pääse koolivõrgu struktuursest reformimisest.

Kui põhikool või koolieelsed asustused peaks olema hästi elukoha juures, siis gümnaasiumi puhul see nii ei pea olema. Siin peab paratamatult toimuma konsolideerimine. Vastasel juhul on meil lihtsalt betoon ja uhked hooned, kuhu lihtsalt ei jagu õpetajaid.

Tööandjate ettepanek riigile on muuta koolivõrku nii, et saaksime suuremate keskuste koolides pakkuda kõrgemat kvaliteeti hariduses ja suuremat palka õpetajatele. See tähendab ka, et tegeleda tuleb probleemiga kahest otsast: tuleb pakkuda võimalust Eesti erinevates osades saada kvaliteetset tööd, sest siis on seal inimesi ning on võimalik head kooli üleval pidada.

Lisaks palgale on õpetajate puhul liiga vähe räägitud nende tööga seotud kõrgest stressitasemest. Õpilastega tegelemise kõrval on sageli isegi raskem see, kuidas suhtuvad ja suhtlevad kooliga lapsevanemad. Kõige keerulisem on olukord siis, kui tekivad probleemid raskemate õpilastega, siis on neid äärmiselt keeruline lahendada, sest õpetaja on pandud justkui klienditeenindaja rolli. Tal ei ole tegelikult väga palju võimalusi olukordi lahendada.

Milline amet tulevikus maksab?

Tööandjatena oleme seda aastaid rääkinud, et riik peaks oma tellimuse koostamisel rohkem lähtuma ning aluseks võtma OSKA ülevaate. Kui riik maksumaksja raha eest tellib haridussüsteemilt mingite erialade õpet, siis peaks see olema kooskõlas tööjõuturu vajadusega. Samas jääb inimesele alati vaba valik õppida seda, mis teda köidab – kasvõi joogat või midagi muud, aga sel juhul peaks ta olema valmis ka selle eest ise maksma.  

Kui küsida, et mis ameti esindajatest on täna puudus või mida tasub tulevikus õppida, siis – inimesi on puudus igal pool ning konkurents on tihe. Väga häid spetsialiste saavad endale lubada eelkõige need valdkonnad ja ettevõtted, kes loovad rohkem lisaväärtust. Näiteks IT-sektor, energeetika ja teised teadmispõhised valdkonnad.

Kuigi kõige suurem tööjõu nappus on reaalainetega seotud valdkondades, ei tähenda see, et

humanitaaraineid ei tasu õppida. Vastupidi, me peame arendama nii endas kui oma lastes mõlemat poolt. Minu arvates ei ole õige, et lapsed peaks juba kümneaastaselt valima ühe või teise suuna sest elu on erakordselt interdistsiplinaarne. Toon ühe konkreetse näite – päikesepargid, mida on tulnud Eestis nagu seeni peale vihma. Miks inimesed nendega ei taha nõustuda? Üks põhjus võib olla sellest, et planeerimisse ei ole piisavalt kaastatud disainereid, maastikuarhitekte. Ei piisa sellest, et päikesepark toodab elektrit, see peab ka esteetiliselt keskkonda sobituma.

Selleks, et olla töötajate hulgas atraktiivne, ei piisa tänapäeval enam pinksilauast fuajees. Tööandja peab pakkuma huvitavat tööd, sellist, millel on mõte. Kui inimesed saavad aru, et neil on võimalik panustada mõne olulise probleemi lahendamisse ja ka ise selle käigus areneda, siis see motiveerib.

Tööandjal on võimalus teha esimene samm

Tahan kõigile südamele panna – Eesti haridussüsteem püsib sellises kvaliteedis tänu entusiastlikele ja professionaalsetele õpetajatele ja koolijuhtidele, kes teevad väga tänuväärset tööd. Olen ise erinevates koolides käinud ning õpetajate ja koolijuhtidega rääkinud – neile on oluline, et tööandjad ja lapsevanemad tuleksid ja lööksid ka ise kaasa. Tuleb käised üles käärida ja olla haridussüsteemis nii-öelda mängivaks partneriks.

Minu soovitus – olge ise aktiivsed, uurige ja tehke see esimene samm.  Minge kasvõi oma kodukoha kooli ja andke üks tund. See annab väga hea enesetunde ja uskuge mind, nii lapsed kui koolid ootavad seda, et me uksest sisse astuks, mitte vaid lastele järgi minnes, aga ka siis, kui meil on võimalik sisuliselt aidata.

Autor: Hando Sutter
Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu liige ja hariduse töörühma juht
Eesti Energia juhatuse esimees