Edasi saame minna vaid koos

„Kutseharidus on majanduse vereringe“

Jaan Tõnisson 1927.a. riigikogus

Ühel maikuu hommikul helises minu telefon, helistajaks kooli nõunike kogu liige Margus Keerutaja AS Sovekist. Ilma pikema sissejuhatuseta küsis: „Kas Sul sel aastal keskkonnatehnikute grupp avatakse? Kaks aastat pole avatud, kas grupp tuleb?“ Aus vastus oli, et ilmselt ei tule. Ja kui ei tule, on nende spetsialistide õpetamine Vana-Võidus lõppenud. Saadaval on õpetaja.

Margus Keerutaja asja sinnapaika ei jätnud. Koos kooli ehitusõppeosakonna juhi Rein Kaldaga kutsuti kokku Viljandi keskkonnaehitusega tegelevad ettevõtjad ja otsustati kooli eriala arenduses toetada. Esimese sammuna otsustati põhikoolijärgses õppes hoonete tehnosüsteeme õppivatele noortele välja panna stipendium. Tulemus – õppima asus 10 noort. Eriala on päästetud! Nüüd arutame koos õppekava sisu, praktikakorraldust ja firmade spetsialistide kaasamist õppesse.

Noori napib

Täna asuvad põhikooli lõpetades ametit õppima väikseima aastakäigu noored. Kutsekoolil napib põhikoolijärgseid õppijaid, ettevõtjal napib töökäsi. Eestis läheb peale põhikooli kutsekooli  ikka alla 30 % lõpetajatest. Tunnistame, et riiklik elukestava õppe strateegia pole siin muudatust toonud. Küll on muutunud õppijad  kutsekoolides – üle poole õppijatest on täiskasvanud õppijad. Õppijate keskmine vanus tõuseb iga aastaga. See viitab järjest enam elukestva õppimise vajalikkusele. Viitab asjaolule, et kutsed muutuvad, tehnoloogiad muutuvad. Õppimine on töötamise oluline eeldus.

Õppimisvõimalused on iga aastaga laienenud. Viimasel ajal on hoogu juurde saanud töökohapõhine ehk õpipoisiõpe. Töökohapõhine õpe  eeldab tööandja huvi, valmisolekut panustada spetsialisti väljaõppes. Eeldab ka töötaja leidmist ja tema suunamist kutseõppesse. Kui varasemalt on olnud tööandja tagasihoidlik panustaja, siis täna on hea meel tõdeda, et üha enam ettevõtjaid mõistab oma panuse olulisust tulevase spetsialisti ettevalmistuses. See annab hoogu juurde ettevõtjate ja koolipere ühisele tegutsemisele ja tagab õppija parema ettevalmituse töömehe tee alustamiseks.

Tulipunktis ettevõtjate ja koolide koostöö

Riigikogu hakkab veel sel aastal menetlema kutseõppeasutuste seaduse muudatusi. Muudatused annavad koolidele rohkem õigusi õppe korraldamisel, rohkem õigusi pakkuda ettevõtjatele just neile vajalikke koolitusi, rohkem vastutust. Seda nii tasemeõppes kui täiendõppes. Kutsekoolid muutuvad ettevõtjatele paremaks partneriks, kus panustatakse just siin, kohapeal, olulistesse valdkondadesse. Kutsekoolid saavad paremini täita oma regionaalpoliitilist rolli.

Suur eesmärk on majanduse kiirem areng, rahva rikkuse suurendamine. Üks võtmeküsimus Eestis on tootmise  efektiivsuse kasv, suurema lisaväärtuse loomine. Uute töötajate parem, erialakesksem ettevõtte vajadusi arvestav ettevalmistamine ja olemasolevate töötajate kvalifikatsiooni tõstmine on selleks üks võimalus. Seda saavad kutsekoolid teha koos ettevõtjatega.

Ettevõtjad peavad üle vaatama Eestis kehtestatud kutsestandardid. Probleeme on nii sisus kui mahus. Kooliinimesed küsivad tihti, et mida küll kutsekomisjonid koos ettevõtjatega olemasolevate standardite loomisel mõtlesid? Kas kõik olemasolevad kutsed koos oma tasemetega on ikka paigas? Kas 4 taseme kvalifikatsioonid, töömehe kvalifikatsioonid, peavad olema just nii mahukad? Kas ja kus on võimalik osaoskuste rakendamine? Kuigi OSKA rapordid väidavad lihttööde kadumist, ei kao need veel homme. Vajame ka 2, 3 taseme kutseid. Olgu või tööhõivereformi elluviimiseks. Ehk saame  muuta kutse omandamise õppijale ja ettevõtjale veelgi paindlikumaks.

Võtmetegijaks peaks siin olema ettevõtjate katusorganisatsioonid, kes ilmselt kõige paremini oma valdkonna vajadusi teavad. Palju räägitakse innovatsioonist, uutest erialadest, IT rollist iga eriala õpetamisel. Kutsekoolid pole selles tegevuses vedajad. Meil ei jätku õpetamise kõrval lihtsalt aega. Nii on uute lahenduste, uute võimaluste jõudmine õppesse juhuslik, sõltub iga õpetaja tahtmisest, ajaressursist. Arvan, et just erialaliidud võiks olla siin veduriks, sest nende käes on ka kutsestandardite muutmine, valdkonna areng. Ja peaks olema ka erialaõpetajate koolitamine. Selleks peavad ettevõtjad aga oma liidu tegevuse kriitilise pilguga üle vaatama ja neile sellise ülesande ka püstitama.

Õpetajatest ja õpetamisest ka

Õpetajad on Eestis teadupärast üks suurim defitsiit. Kutsekooli saame õpetajaid ettevõtlusest, vähem kõrgkoolidest. Siin võistleme valdkonna ettevõtjatega, kel samad soovid – saada endale paremaid töötajaid.  Võistlus on ebavõrdne, sest õpetaja alampalk on 1150.- , keskmine väidetavalt 1400 €. Kindlasti on olukorra lahendamisel abi tööandjatest, kes koolipidajatele selle võistluse sisu selgitavad ja kutseõpetajatele suurema palgafondi taotlevad. Muide – nõukaajal oli kutseõpetaja palk 1,2 korda suurem üldharidusõpetaja palgast.

Aga palk pole kõige olulisem. Olulised on õpetaja teadmised, oskused. Õpetamise ja kasvatamise tarkusi saame me oma õpetajatele piisavalt, puudu on sisukaid eriala uuendusi õpetavatest koolitustest. Meile tehtavad koolitustel on kutseõpetajate õpetajaks enamjaolt teoreetikud, mõnikord ka praktikud. Õpetajaidki peame koolitama koos, siin peavad  erialaliidud koolidele rohkem pakkuma. Siin on ka mõttekoht kõrgkoolide rollist kutseõppeasutuste tehniliste erialade koolitamisel, roll eriala innovatsiooni toomisel kutseõppeasutustesse.

Õpetamine kutsekoolis on paras pähkel. Põhikooli järel õppima asunuid, keda on ca pool õppijatest, tuleb rohkem kasvatada kui õpetada. Rõõmu teeb, et tegelikult on suurem osa kutsekooli tulnuist siiski uudishimulikud ja  õpihimulised noored, keda on rõõm õpetada. Täiskasvanud õppija teab, mida koolis tahab ja õpib üldjuhul innukalt . Neid on julge ka ettevõtetesse õppepraktikale saata. Ja rõõmu on ka sellest, et üha enam ettevõtjaid leiab tee kutsekooli oma partnerlust pakkuma.. Nii muutub kutsekool just selle piirkonna ettevõtjate vajadusi rahuldavaks, muutub osaks kohalikus majandusruumist.

Mul jääb loota, et peale haldusreformi šokist toibudes hakkavad ka kohalikud omavalitsused enam huvi tundma ja aru saama kutsekooli rollist kohaliku elu korraldamisel. Me peame mõistma, et tänaseks on Eesti kutsekool üks universaalsemaid õppeasutusi, kus kuse-eelõppes alustavad lasteaia lapsed ja lõpetavad täiendusõppes eakad. Siin käib elukesteva õpe. Ja seda rahastab Eesti riik, rahastame meie, maksumaksjad. Võtame siis ja kasutame olemasolevat parimal viisil.

Õpetajate päeva eel soovin kõigile kutseõppeasutuste õpetajatele sära silma, rõõmu südamesse! Nii loome oma noortele parema tuleviku. Ettevõtjatele, kes te kutsekoolidega koostöös panustate kutsehariduse arendamisse, osalete uute spetsialistide koolitamises, õnnestumist!

Majanduse vereringe on siis korras.

Autor: Tarmo Loodus, EKEÜ juhatuse esimees, Viljandi Kutseõppekeskuse direktor