Tööandjate Keskliit

Arstikunst või arstiteadus koroonaajal?

Kirjutab: Kadri Mägi-Lehtsi, Roche Eesti OÜ tegevjuht

Ajalugu on kirjutatud ja inimkonda valitseb uus kuningas – koroonaviirus, ametliku nimega SARS-CoV-2. Me kõik teame teda, aga praktiliselt keegi ei tunne. Osa teadlasi uurib, kust ta tuli – nahkhiirelt või soomusloomalt, osa jälle, miks ta tuli – kliimasoojenemise või inimese laiutamise tõttu, võttes liialt suure osa loodustest oma meelevalda. Uuritakse ka, kuidas ta levib ja mismoodi käitub. Seda kõike ja enamgi veel on vaja, et teaksime – kuidas edasi ja kui kauaks see kroonimata kuningas meid valitseb. Tõenäoliselt ei saa tema ülemvõim läbi ei 1. juunil ega ka aasta 2020 lõpuks.

Eestis oleme seni väga tublisti hakkama saanud. Koroonavõim on pärsitud, nii nagu kõigi meie elu. Ja selles hästi hakkama saamises tuleb kiita kõiki neid, kes püsivad kodus, kes pesevad käsi ja muidugi kriisi- ja meditsiini juhtimise korraldajaid. Kuigi pahalane levib, pole halvimaid stsenaariumid käivitunud, haiglates on võimekust koroonahaigete vastuvõtuks kordades rohkem, kui täna seda kasutuses on, ainuüksi see teadmine annab teatud meelerahu ning turvatunde – me saame hakkama!

Ja ikkagi- me ei tunne seda viirust ega tea, mis ja miks tema mõju alla sattunud inimestega juhtub. Me ei tea, kui palju on viirusega kokkupuutunuid, kuid ilma haigussümptomiteta inimesi. Me ei tea, miks lapsed ei haigestu, me ei tea kas ja kui pikaajaline on läbipõdenute immuunsus ja kas need inimesed võiks olla haiguse levitajad, kuigi nad ise enam ei haigestu. Me ei tea, kas SARS-CoV-2 hakkab käituma nagu gripiviirus – muutub sesoonseks ja igal aastal tuleb pisut uuenenuna tagasi. Me ei tea, kas ta hakkab gripiga konkureerima või hoopis moodustab temaga paari ja hakkavad koos levima. Seda, mida me ei tea, on lõputu hulk küsimusi ja küllap teadlased leiavad neile ka vastuseid, aga millalgi tulevikus.

Paraku vajavad koroonahaiged abi täna ja praegu ning neid ei aita info, mida saadakse teada aastate pärast. Kuidas ravida raskesti haigestunuid – see on akuutne küsimus, millele ei ole tõenduspõhist vastust täna ja praegu. Kuid ometigi igas haiglas neid haigeid ju ravitakse. Enamuses Euroopa riikidest on eesliini arstide niigi ülimalt stressirohke töö hõlbustmiseks välja töötatud ravijuhised, mis aitavad määrata nii haiguse raskusastme, vajalikud analüüsid kui ka ravivalikud. Taoline struktureeritud lähenemine annab ka võimaluse hiljem tervisetulemusi, st andmeid analüüsida ning neist järeldusi teha. Teadaolevalt on maailmas siiani käivitatud vähemalt 976 koroonatõvega moel või teisel seotud teadusuuringut, neist paljud on algatatud arstide poolt (Investigator Initiatied Studies).

Olles osa rahvusvahelisest suurettevõttest, on meil hulgaliselt informatsiooni, kuidas teiste riikide tervishoiusüsteemid raskete koroonahaigete raviotsuseid juhivad. Erinevate riikide kogemusi ühendab läbivalt kaks olulist teemat: mitme eriala arstide koostöö ja selgete ravijuhiste vajalikkus. Nii kuuluvad nt COVID-19 raske kopsupõletiku raviprotokollide algatamise ja kogemusele (= kogutud andmetele) tuginevasse komisjoni lisaks infektsionistidele ka sisearstid, pulmonoloogid, reumatoloogid, hematoloogid. Miks nii erinevate erialade spetsialistid? Sest haigus on keeruline ja standardiseeritud ravivalikud puuduvad, seega on eriti oluline omada kogemust nimetatud erialadel kasutusel olevate ravimite toimest ja ka ohtudest.   Arstimine on kunst ja iga arsti esmane ülesanne on id primum est non noncere – esmatähtis on (haiget) mitte kahjustada. Kuid kui ühel arstil puudub kogemus ravimite või ravivõtete osas, siis on tal parem neist hoiduda, kuid siinjuures on oluline kaasata neid arste, kellel kogemus ning teadmised on olemas, et patsienti siiski aidata saaks.

Nii nagu teisteski riikides, on Eestis olemas mitmeid juhiseid arstile: keda testida, keda ravida kodus, kes vajab haiglaravi. Kuuldavasti on nüüdseks olemas ka juhend, milliseid eksperimentaalseid ravivõtteid kasutada raske haigete abistamiseks. Justnimelt selgete juhiste olemasolu peaks aitama ära hoida nii kemplemist Saaremaa haigete pärast – keda ravida koha peal ja keda saata Tallinna – kui ka vähendada pinget valvearstidel andes suuniseid, millised analüüse teha ning milliseid ravivalikuid rakendada kriitilistes olukordades. Jah, täna ei ole kusagil maailmas COVID-19 ravimit, mis oleks läbinud kõik nõutavad ravimiarenduse etapid. See protsess võtab aastaid. Kuid samas ei tohiks tõestatud ravimi puudusest tingituna olla ka „metsiku lääne“ tüüpi ravipraktikat, st ilma struktureeritud andmeid kogumata eksperimenteerimine igas haiglas ise moodi.

Meil on digilugu – TEHIK ja haiglate IT arendajad on teinud super kiiresti ja head tööd, et saada kätte staatilised andmed viiruse leviku kohta. Meil on Geenivaramu ja teaduslikult on püstitatud ka hüpotees, miks tekib osadel haigetel raske kopsupõletik: teatud patsientide geneetiline eripära kutsub neil COVID-19 nakkusest tingituna esile immuunsüsteemi üliaktiivse reageerimise, millega kehal tervikuna on seejärel raske toime tulla. Kui me sellele hüpoteesile kinnitust leiaksime, suudaksime neid patsiente juba ennetavalt aidata.

Meil on Haigekassa koostöös Ravimiameti ja ravimitootjatega varunud ravimeid, mida teised riigid juba praegu COVID-19 haigete aitamiseks kasutavad ja mille kohta andmeid kogutakse jooksvalt kogu maailmas. Ja muidugi on meil arstid, oma kogemuste ja oskustega teha rahvusvahelisi kliinilisi uuringuid. Meil on ülikool ja arstiteaduskond. Seega meil on justkui olemas kõik eeldused teha maailma tasemel rakendusteadust ja seejuures aidata hetkes neid, kes on haigestunud. Aga kas ja kuivõrd me kasutame ära kogu potentsiaali – eelkõige infotehnoloogilisi vahendeid, et struktureeritud andmete pealt juhtida patsientide raviprotsessi ning seejärel analüüsida ja hinnata selle sobivust, et vajadusel andmetele tuginedes ravitulemusi  parandada?

Taaskord Eestil on võimalus teha arstikunstist arstiteadus, kuid ka selleks on vaja otsustavust ning mitmekülgset tuge, eelkõige valitsuse tasandil teadus- ja arendustegevuse prioritiseerimist ja just nüüd ja praegu.

Samal teemal arvamuslugu ilmus autorilt ka Eesti Päevalehes 

 

Jälgi meid Facebookis   
×