Tööandjate Keskliit

Peame majandusjulgeoleku tagamiseks olema väärilised partnerid

“Julgeoleku tagamisel on alati dilemma, kas loota iseendale või lüüa kellegagi võimsamaga kampa,” esitab retoorilise küsimuse Tööandjate Keskliidu nõunik-analüütik Raul Aron arvamusloos.

Sõjalises julgeolekus võtavad Eestist palju suuremadki riigid üha enam seisukoha, et mõistlik on teha kaitsealast koostööd – et karjas on turvalisem. Majanduses on nii, et inimest üldjuhul ei huvita see, et tal on lihtsalt kõik olemas – tahaks alati ju veel paremini. Seetõttu on välispartnerite otsimine ja rahvusvaheline äri kujunenud orgaaniliselt sinnamaani, et eksport moodustab 70-80% SKP-st ja üle 30% Eestis asutatud omakapitalist kuulub välismaalastele. Tundub ka mõistlik, sest riigid, kes üldjuhul mingi hullunud diktaatori eestvedamisel on ennast ülejäänud maailmast ära lõiganud, pole just maailma õnnelikumad. „No man is an island.“

Ma arvan, et enamus inimesi ei kahtle ka Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumise eelistes. Mõlema liikmelisus annab ka terve rea kohustusi, Euroopa Liidust tulev halduskoormus on praegusel ajal eriti hirmuäratav ja kipub ettevõtjate motivatsiooni lörtsima, aga EKP helde rahapoliitika ja toetused on soodustanud eestlaste investeeringuid ja ettevõtete arendamist, mis igalt poolt välja paistab. Kuid toetustest ei tohiks ka liialt sõltuvusse jääda. Eurotoetuste eesmärk on üldjuhul toetada just konkurentsivõime seisukohast olulisi valdkondi ja siis tagasi tõmmata.

Kuuluvustunne annab kindlust, aga lisaks tahaks kindel olla ka selles, et oleme võimelised väärikalt ise toime tulema ja tulu teenima. Rahvusvaheliste konkurentsivõimeindeksite (WEF, IMD) põhjal läheb meil üsna hästi. Oleme üldiselt konkurentsivõimelised, maailma 200 riigi hulgas kolmekümne võimekama hulgas. Sellegipoolest on palju aspekte, milles saaks paremini. Üldiselt jagunevad konkurentsivõime edetabelite arvukad hindamiskriteeriumid paari suuremasse kategooriatesse:
ettevõtluskeskkond, haridus ja innovatsioon ning ressursid.

Kui küsida ettevõtjatelt, kas nad on Eesti ettevõtluskeskkonnaga rahul, siis üldiselt on rahulolu suurem ettevõtlusvabaduse ja -lihtsusega ning maksukeskkonnaga. Seda kinnitavad ka Maailmapanga Doing Business edetabel[1] ja Tax Foundationi International Tax Competitiveness Index. Samas nii EL-st tulenev kui me enda loodav halduskoormus kipub õhukest riiki ja äri lämmatama.

Maksukeskkond hea ja võimalik, et saaks veelgi paremini, kuid poliitikud, kes maksudebatte avavad, teevad seda enamasti mitte konkurentsivõimest lähtudes, vaid mingi populistliku mõttega ja see on ettevõtjad selle teema avamises väga ettevaatlikuks teinud. Seda iseloomustas pärast 2017. aasta valitsuskoalitsiooni maksumuudatuste kobareelnõu avaldamist hästi ühe ettevõtja vastus küsimusele, mida maksusüsteemis muutma peaks: „Ärge jumala pärast midagi rohkem puutuge!”. Pole ime, et viimastel aastatel on kõige olulisem maksupoliitiline ettepanek hoida maksurahu.

Ressursid ei ole vaid materjalid, aga ka inimesed

Ressursside osas läheb meil üha keerulisemaks ja seal peituvad nii meie suurimad väljakutsed kui võimalused.

Esiteks inimesed. Kõik on inimestes kinni, inimesi on meil vähe ja välismaalaste suhtes tõrjuv. Just välismaalaste tööturule kaasamine oli WEF konkurentsivõime edetabeli põhjal Eesti konkurentsivõime kõige nõrgem koht. Oma inimesed on meil suuresti ära kasutatud, sellest annab aimu Euroopa üks kõrgemaid hõivemäärasid, kuigi Rootsi ja aeg-ajalt mõni teine riik veel on meist ka kõrgema hõivemäärani küündinud. Kui Tšehhis on autotööstuse suur osakaal muutnud töötuse pea olematuks, on Eestis just põlevkivisektori domineerimine Ida-Virumaal osutunud põhjuseks, miks me oma hõivemäära nii lihtsalt tõsta ei suuda. See eeldab mobiilsust ja mõttemalli muutust nii regiooni töötajates kui võimalikes tööandjates/investorites.

Haridus on toimetuleku parandamiseks hädavajalik

See korreleerub otseselt sissetulekuga ja annab tööturul kindlustunde. Samas praegu rahastab maksumaksja ka sellise hariduse saamist, mis pole üldse praktiline, jätab inimese nälga ja on ühiskonna/maksumaksja jaoks ebaefektiivne. Eesti laste tulemused PISA testides on esmaklassilised, kuid paljud ei oska nende teadmistega päriselus midagi peale hakata. Liiga palju on ka neid, kes ei pea tänases haridussüsteemis pingele vastu ja heituvad. Nende puhul on tõenäosus, et nad elukestvas õppes ennast hiljem järele aitavad, poole väiksem kui keskharidusel baseeruva erialase haridusega inimesel. Hariduse ja teaduse rakenduslikkus on probleemiks põhikoolist ülikoolideni välja. Kuidas lahendada põhikooli poolelijätjate, erialase hariduseta töötute ja päriselus täiesti tarbetu erialase väljaõppega inimeste küsimus, tuleks Eesti ühiskonnas seada kontrollküsimuseks, millele tuleb vastata kuni nende lahendamiseni iga kord, kui kaalutakse mõnda sotsiaaltoetusi või tööturgu puudutavat otsust. Ärge tulge maksumaksjale rääkima töötuskindlustushüvitise asendusmäärast, kui 40% töötutel pole erialast haridust ja sellega pole tegeletud.

Kõik me saame aru, et ettevõtjate konkurentsivõime seisukohast olulisim küsimus on, kus nad oma ärimudeliga väärtusahelas asuvad, milline on nende innovaatilisus. Innovaatilisus on see, mis võimaldab küsida oma toote ja teenuse eest kõrgemat hinda ning vähendab tootmiskulusid. Innovatsioon on see, mis võimaldab kestlikult ressursse kasutada ja annab ärimudelile pikema perspektiivi. Ekslik on arvamus, et ettevõtjad pole sellest aru saanud. Statistikaameti innovatsiooniuuringu kohaselt on ettevõtjate jaoks, kes veel innovatsiooni ei panusta, peamiseks takistuseks paraku vahendite nappus ja ebakindlus innovaatilise toote nõudluse suhtes. Need, kes on juba innovaatilised ja asjaga rohkem kursis, peavad peamiseks takistuseks hoopis kvalifitseeritud töötajate nappust – selle ühe inseneri võib veel leida, aga uuendusliku tootmise operaatoreid tuleb raudselt endal koolitama hakata. Tehnoloogiaettevõtete esindajad on hiljuti selgelt välja öelnud – nende tegevuse peamine takistus on tööjõupuudus.

Kokkuvõttes võib öelda, et Ukraina ja covid on näidanud ette mitmeid kohti, kus majanduslikku julgeolekut turgutada. Ilmselt jääme oma tarneahelatega haavatavaks ja kaubanduspartneritest sõltuvaks väga pikaks ajaks, kuna Eesti on nii väike. Ka palju suuremad riigid on raskustes. Siis peab lihtsalt jälgima, et kõik panused poleks ühel kaardil. Harjutama kriisiplaane või põhimõtteid, kommunikatsiooni ja otsusekindlust. Kindlustunde, et suudame igas keskkonnas võimalikult hästi ja jätkusuutlikult toime tulla, annab aga haritud rahvas ja innovatsioonist lugupidavad ettevõtted.

____________

[1] 2022 seisuga on ka Eesti arengukavades ohtralt mõõdikutena kasutatud Doing Business indeks lõpetatud ja töötatakse välja uut ettevõtluskeskkonna hindamise kontseptsiooni (Business Enabling Environment).

Foto: Sirli Aron.

Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×