Kas kukume langevarjuta või avab keegi selle?

Kaasaegne maailm oma tehnoloogia ja teadmistega tundus veel kevadel kindel ja turvaline. Tänaseks on kõik varem õhus olnud väljakutsed võimendunud. Koroonaviiruse on nähtamatu, ning seni allumatu vaenlane, mis on võimeline seisma panema kogu maailma. Kui suvel sai majandus osades sektorites taas toimima hakata, siis nüüd terendab piirangute uus laine. Mida me vahepeal oleme ära teinud ja mida kogemusest õppinud, räägib Eesti Tööandjate Keskliidu üldkoosolekust ajendatud arvamusloos volikogu esinaine Kai Realo.

Mõeldes tagasi viimasele kaheteistkümnele kuule saab selle tinglikult jagada kolmeks – aeg enne koroonat, pandeemia esimene laine ehk meditsiiniline kriis ja käesolev hetk ehk majanduskriis. Aeg enne koroonat tundub kauge, kuid teemad, millega enne kriisi tegelesime, on endiselt aktuaalsed ning mõned isegi vältimatuks kujunenud.

Sõltumata meie enda tööjõuressursside – noorte, seeniorite ja vähenenud töövõimega inimestega tegelemisele, oli väga paljudes valdkondades terav tööjõupuudus ning välistööjõu küsimus kujunes tõsiseks probleemiks. Vaatamata kõikvõimalikele ettepanekutele ei saavutanud me sel teemal valitsusega olulisi kompromisse ja suvel kulmineerus tööjõupuuduse kriis põllumajanduses, põhjustades taimekasvatajate hinnangul rohkem kui poole saagi hävimise.  

Mida on ettevõtjad teinud, et nina veepeal hoida?

Lõime innovatsiooni töörühma, mille eesmärgiks on esindada ettevõtjaid suhtluses riigiga, et  aidata kaasa digipöördele  ning teadusasutuste ja ettevõtete koostööle. Oleme tööle pannud Tööandjate Innovatsiooni Käivituskoja, millest on kasvamas oluline partner nii ettevõtjatele kui ka riigile tervikuna.

Paraku näeme liiga tihti olukordi, kus investeeringud venivad või jäävad tegemata komplitseeritud kooskõlastuste korra tõttu. On oluline, et investoritele pakutaks võrreldes meie naaberriikidega konkurentsivõimelisi tingimusi.

Rohepöörde teema oli ja on pidevalt õhus, kuid konkreetse plaani tegemiseni pole riik tänaseni kahjuks jõudnud. Lisades siia juurde ülimalt karmiks muutnud rahapesuvastased meetmed, vaikselt hiiliva maksureformi ning fakti, et üha enam olulistest seadustest võetakse vastu ilma korraliku mõjuanalüüsita, siis võiksin jätkata tumedates toonides veel pikalt.

On oluline meeles pidada, et demokraatlik riik ning ühiskond ei saa toimida ilma ettevõtlusvabaduse ning ettevõtjateta. Sõltumata vormist – on see start-up, mikroettevõte, traditsioonidega pereäri või rahvusvaheline suurkontsern – nende kõigi panuseks on lisandväärtus, mida majandus kasvamiseks vajab ning töökohad, mis Eesti inimeste heaolu kasvatavad.

Märtsis sisenesime  koroonakriisi esimesse lainesse ja seeläbi olukorda, kus rahva tervise huvides piirati majandustegevust mitmetes valdkondades niivõrd, et nende jätkusuutlikkus lõi kõikuma. Mõistame, et valitsuse jaoks ei olnud sellise mõõtmega eriolukorra juhtimine lihtne ülesanne, aga seda enam tegi meid ettevõtjatena ettevaatlikuks asjaolu, et esmase kriisiplaani väljatöötamisse ettevõtjaid väga kaasata ei suudetud. Kutse osaleda peaministri poolt kokkukutsutud majanduse elavdamise ekspertkogus andis küll lootust, kuid tänaseni ei ole tööandjatel selgust, mis on saanud meie tõstatatud teemadest ja antud sisendist.

Innovatsioon ja investeeringud aitaks keerulisest ajast läbi

Ehitussektoris  nähakse järgmisel aastal kuni 50% eratellimuste vähenemist, mahus umbes 900 miljonit eurot. Projektide ettevalmistus ja projekteerimine võtab paraku aega ning seetõttu peaks hetkel kiirelt edasi liikuma, et paus ehitustegevuses ei veniks pikaks.

Lisaks tuleb panustada nii digipöörde elluviimisesse kui leida riigi ja ettevõtjate koostöös, kuidas ka rohepööre Eesti ettevõtluse jaoks tööle panna.

Riik saab ekspordi turgutamiseks üle vaadata nii sisendhinnad kui toetada Eesti ettevõtteid kontaktide leidmisel välisesinduste kaasabil. Paraku on ka EL liikmesriikides üha enam pead tõstmas protektsionism ning ainsaks võimalikuks abimeetmeks on selle teema tugevam esiletõstmine EL tasandil.

Tööhõivet toetavad tööturumeetmed ja riigi eeskuju

Töötute arv küll kasvab, aga samas on endiselt valdkondi, kus jätkuvalt on töökätest puudus. Pidevalt tuleb hoida fookuses töötute ümberõpet, suunates seeläbi inimesi tagasi tööturule ja vältides pikaajalist töötuks jäämist. Ka planeeritavad toetusmeetmed peaks tagama, et inimestel on huvi võimalikult kiiresti võtta vastu uus tööpakkumine ja naasta tööturule. Oluline on jätkata paindlike töösuhete teemaga – ehk  teha kõik selleks, et inimesed leiaks tööd kasvõi osalise koormusega. On selge, et kõik need protsessid ja toetusmeetmed nõuavad raha.

Kuigi nii valitsus kui ekspertkogu tööd juhtinud ametnikud on põhiosas tööandjatega sama meelt, näeme me hetkel riigieelarve ettevalmistusprotsessis ka ohukohti.

Leiame, et raha ei tohiks kulutada jooksvate kulude katmiseks ning lihtsalt valimislubaduste elluviimiseks. Ükskõik, mida ei räägita, lõpeb selline võlgu elamine maksukoormuse tõusuga. Ettevõtjatele on lubatud maksurahu, aga hetkel on usk selle püsimisse kõikuma löönud. Majanduskriisist väljumisel (et mitte öelda uude sisenemisel) tabaks maksutõus ettevõtteid aga eriti valusalt ja oht täiendavateks töökohtade vähendamiseks kasvaks veelgi.

Järsult kukkuva majanduse ja maksulaekumiste taustal peab ka riik ise läbi viima vajalikud struktuursed reformid avalikus sektoris ja seadusandluses, sest kogu koormus ei saa jääda erasektorile. Nii nagu äris on kriis kiirendanud protsesse digitaliseerimise ja efektiivse tegutsemise suunas, kehtib sama ka riigisektoris. Eeltoodule lisaks on vaja kiiret tegutsemist, mis eeldab ka ametkondade võimustamist. Paljud projektid ja otsused on hetkel seismas ja ootel, sest valitsus tegeleb koroona ja muude kriisidega ning ilmselgelt valmistub pigem valimislubaduste elluviimiseks kui kriisimeetmete rakendamiseks.

Ettevõtte juhina on mul hirmutav on näha ja kuulda arvamusi, et kriis on möödas ja midagi hullu Eestis ei juhtunudki. Kuulates rahvusvahelisi analüütikuid ning vaadates, mis toimub teistes riikides ja milleks valmistutakse, siis tundub ebatõenäolisena, et see ühel või teisel moel Eesti majandust ei puuduta. Välisnõudluse vähenemine ja ekspordivõimaluste kadumine ei mõjuta vaid traditsioonilist tootvat ja töötlevat tööstust, vaid seeläbi kannatab ka meie tark äri ehk IT sektor.

Kui tõesti juhtub, et majanduskriisiga tegelemise asemel pöörab valitsus ja riigikogu oma fookuse kohalike valimiste ettevalmistamisele, siis ootab meid ees rohkelt katsumusi, millesse me riigina siseneme täiel kiirusel, kuid ettevalmistamatult.

Me peame meeles pidama, et  heaoluriik koos kõrgete palkade, suurte sotsiaalhüvitiste ning kaasaegsete töökeskkondadega ei teki müstiliselt iseenesest – kõike seda saavad pakkuda ettevõtted, kes tegutsevad stabiilselt ja edukalt. Järgneva 20 aastaga jääb Eestis puudu vähemalt 20% praegustest tööealistest. Tööjõupuudust saab vähendada innovatsioon ja tehnoloogiliste lahenduste laialdasem kasutuselevõtt, kuid selleks on taaskord vaja kõrgelt kvalifitseeritud inimesi, keda täna pole piisavalt.

Ma loodan, et on piisavalt arukaid inimesi meie kõigi poolt valitud Riigikogus, et teha nii lähi- kui ka kaugema tuleviku osas õigeid ning õiglaseid otsuseid.