Tööandjate Keskliit

Kai Realo: pöörame, aga kuhu?

Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine ja rahvusvahelise ettevõtte CircleK Eesti juht Kai Realo räägib ajakirjas Edasi.org sellest, millised on muutunud maailma  pöördepunktid ja valikukohad nii organisatsioonidel kui igaühel meist. Kuidas kohaneda ja millised valikud aitaksid meid riigina kriisist tugevamana välja tulla, saab lugeda alljärgnevast arvamusloost.

Viimane aasta on olnud pöördeline ja seda nii mitmes mõttes. Olime just taastumas ebaõnnestunud alkoholipöördest, harjumas ära sõnaga rohepööre ja mõned meist hakanud aru saama, mida mõeldakse sõnaga digipööre. Siis tuli aga koroonapööre, mis keeras pea peale kogu maailma. Ükski demokraatlik ühiskond ei osanud ette näha, et inimestel tuleb loobuda nii paljudest enesestmõistetavatest võimalustest ja õigustest, ning taluda kuid ja aastaid kestvaid piiranguid.

Kui koroona õnnestub taanduma sundida, siis lisaks sellele, et rohkem fookust läheb jälle rohepöördele ja digipöördele, on meditsiiniline kriis kaasa toonud pöördumatud tagajärjed sellele, kuidas me edaspidi töötame. Seda enam mitte ainult kurikuulsa põlvkonnapöörde tõttu, vaid seepärast, et koroona andis viimase tõuke sellele, mis oli ammu teel – kaasaegset tehnoloogiat kasutades pole paljudel inimestel vaja töö tegemiseks enam olla pidevalt ühes kohas koos. Aasta koroonaga on tõestanud, et asjad saavad tehtud ka siis, kui kontoris on toolid tühjad ja tuled kustus.

Kõike seda kokku võttes valiksin ma aasta sõnaks just selle – PÖÖRE. Selle peamisele tähendusele mõeldes tuleb mul silme ette olukord liikluses, kus kolme tee ristumiskohale jõudes tuleb suunda muuta. Saab valida kas parempöörde, vasakpöörde või tagasipöörde. Alustades parempöördest, on see tegevus, mis üldjuhul tuleb välja lihtsalt ja ohutult. Paned suunatule sisse ja muudkui pöörad. Suunatule roll on siinkohal oluline, sest see annab teistele märku plaanist suunda muuta. Kas digipöörde puhul peaks esimesena suunatule sisse lükkama riik või on riigi rolliks sõita autokolonni lõpus, veendumaks, et keegi maha ei jää ning valele poole ei keera? Kuigi tehnika areng ja olukord tööjõuturul teeb ka skeptikutele selgeks, et digitaliseerimine on vältimatu, siis miks siiski nii paljud pöördele minekuga viivitavad ja loodavad, et äkki on võimalik veel aega võita, tehes asju vanal, armsal aegunud moel? Tegelikult vajame me väga selget innovatsioonipööret, et selle toel riigina teha nutikaid ja tulevikku suunatud otsuseid. Sellele hoo andmiseks lõime tööandjate 2% klubi, mis koondab kokku innovatsioonimahukad ettevõtted ning mille eestkõnelejaks on Eesti President Kersi Kaljulaid.

Tulles aga tagasi liiklusmetafooride juurde, siis pööre vasakule on juba pisut keerulisem võte. Kuna pöörata tuleb üle vastassuunavööndi, siis on oht kokkupõrkeks alati olemas, sest tihti pole olukorras osalejatel selge, kellel on eesõigus või kuidas seda pööret üldse teha saab. Nii on meil ka rohepöördega, kus paljude jaoks on ebaselge, kas seda ikka on vaja või kelle arvamus peale jääb – kas Euroopa Liidu või meie, eestlaste. Äkki saab rahulikult edasi sõita – ikka kindlalt fossiilne kütus paagis ja sorteerimata prügi kastis? Mööda neljarealist maanteed horisondi suunas, nii et toss taga.

Ettevõtte juhina ma tegelikult mõistan seda soovi, sest eesootav rohepööre pole ainult keeruline manööver, mis eeldab häid juhioskuseid, vaid see tähendab ka tasulist kiirteed, kus raha tuleb välja käia korduvalt ja mitte vähe. Loodan siiski, et nii, nagu puhkusereisile sõites, aitab ühel hetkel kuludega seotud ärevusest üle saada visioon kaugel terendavast kaunist loodusest ja paremast keskkonnast. Paraku on Eestis rohepöörde puhul puudu just sellest visioonist, mille poole püüelda ja mis annaks kõigile neile eesootavatele kannatustele mingi mõtte. Võibolla ka seetõttu, et ainsa riigina maailmas tundub meil puudu olevat poliitiline jõud – tugev rohepartei, kes teemat eest veaks – innustaks, kannustaks, kaasaks ja keelitaks. Ilma ambitsioonita ja eestvedajateta ei tule pöördest ja pööramisest suurt midagi välja. Kujutage ise ette maanteel ekslevat sõidukit, kus rool käib sõitjate vahel käest kätte ning ühelgi neist pole arusaama, kuhu täpselt teel ollakse ja millal kohale jõutakse. Seega – rohepöörde õnnestumiseks on vaja selget sihti ja kaasavat juhtimist.

Pööretega jätkates on neist kõige keerulisem muidugi tagasipööre. Mis kõik võib valesti minna!  Eriti veel siis, kui seda teha valel ajal, vales kohas ja valel kiirusel. Tänu koroonakriisile oleme Euroopas tagasipööret tegemas nii solidaarsuse kui ühtekuuluvuse osas. Vaktsiininatsionalism, protektsionism, piiride ühepoolne sulgemine – kõik see on meid viimase aasta jooksul tabanud. Eesti ühiskonnas on ka tagasipöördel olemas oma koht  – meie kui digitiigri kuvand on kõvasti räsida saanud ning teatavas mõttes on tagasipöördeks ka kõik soovid meie elu ülereguleerida. Ma ei pea siin silmas koroonapiiranguid, vaid seda, milliste meetmetega on viimastel aastatel võideldud alkoholiga, mil moel on arutatud selle üle, kes kellega võib abielus olla, või mida kõike veel peaks seadustesse kirja panema, et kõik teaks, kuidas on õige.

Soov karmi käe järgi on kahjuks kasvav ning selle tulemusel tekib kuhjades nii seadusi, määrusi, juhendeid kui eneseregulatsioone. Bürokraatia kasvab mühinal ning käib pidev võitlus selle vahel, kuhu, mida ja kui palju raporteerida ning mil moel tagada, et andmekaitse põhimõtted sealjuures täidetud saavad. Selline ülereguleerimine mitte ainult ei pidurda edasiminekut, vaid halvemal juhul keerab suuna tagasi. Edasimineku asemel kulutame aega kooskõlastustele ja lubade küsimisele. Nii ebaõiglane, kui see ka pole, tegelevad kogu selle bürokraatia ja seaduste silmustest läbi ronimisega just korralikud ja ausad ettevõtted, kes käituks korrektselt ja eetiliselt ka ilma selle kadaliputa. Samas need, kelle pärast need tõkked on rajatud, teevad ikka seda, mida alati – kombineerivad ja skeemitavad ning liiguvad selle käigus reipalt edasi.

Mis on kogu mu pööretest kubiseva jutu mõte? Me räägime neist, meie elu suurtest pööretest palju, aga liigume edasi vaevaliselt. Paralleel siinkohal füüsiliselt pööramisega on ilmselge – suuri muutusi ellu viies on oluline, et seatakse eesmärk ja seejärel lepitakse selles kokku. Kui kokkulepet ja ühist arusaama ei sünni, ei leia ka elluviijaid, sest igaühel on oma arvamus kuhu ja mil moel minna. Nii, nagu iga suur muudatus, vajavad ka rohe-, digi- ja kõik need muud suured pöörded visiooniga juhte. On need konkreetsed inimesed või organisatsioonid, ei ole vahet. Peaasi, et oleks võimekus pöörde jaoks strateegia välja töötada, protsesse ja infot hallata ning mis kõige olulisem – ühiskonda kaasata. Ilma meie kõigi –  inimeste, ettevõtjate suurema või väiksema panuseta ei ole võimalik olulisi muutusei ellu viia.

Irooniline siinkohal on see, et meil seisab ees ka juhtimispööre, sest mitte ainult noored, vaid ka nooremas keskeas inimesed ootavad tänapäeval oma juhtidelt lisaks palgale ka austust ja arvestamist. Üheks eelduseks kaasamise juures on avatud suhtlus, info edastamine kõigile arusaadaval moel ning kõigi osapoolte ärakuulamine ja tagasisidega arvestamine. Vaid nii saab tekkida tunne, et sind ei tõugata muudatuse suunas, vaid suunatakse, jättes sulle võimaluse oma panuse ja oma valikute abil õigesse kohta välja jõuda. Paindlikkus töösuhetes on tulnud, et jääda. Ja mitte alati tööandja survel – kodukontorid, hägus tööaeg ja töötamine siis, kui selleks on aeg või vajadus – need kõik on tulnud meie ellu ennekõike töötajate soovil. Tööandjatena peame olema paindlikud ning kuna see on täiesti uus trend tööjõuturul, siis on kindlasti nii mõnedki vanakooli juhid murdumise äärel. Aga nagu öeldud, kui sa ei paindu, siis sind murtakse. Rääkides vabadest valikutest on märgiline kokkulepe, millega kaubandussektori töötajad saavad Eestis esimestena võimaluse teha tööd paindlikumalt ja ilma, et nad kaotaksid sotsiaalsetes garantiides, mida seni kahjuks juhtus, kui töölepingud asendati võlaõiguslikega.

Vaadates tulevikku, ootan ma lisaks juba mainitud suurtele pööretele väga ka vaktsineerimispööret. See tähendab selget kommunikatsiooni sihtrühmadele sobival viisil ning teiselt poolt läbimõeldud vaktsineerimist kõigis sihtrühmades ja ka ettevõtetes kohapeal. See on ainuke viis avada turvaliselt ühiskond ja lubada meil kõigil saada osa sellest, mis teeb meid rõõmsaks ja aitab ühiskonda edasi.

Nii tööandjana kui eestimaalasena loodan ma näha ka integratsioonipööret, sest me ei saa nii jätkata, et suur osa Eesti elanikest ei saa kätte, ega mõista olulist informatsiooni isegi kriisiolukorras. Ja seda seetõttu, et nad riigikeele oskamise asemel elavad oma keelemullis, mis lisaks info liikumise takistamisele põhjustab ka palju muud negatiivset, näiteks ebavõrdsemaid võimalusi tööjõuturul.

Eeltoodut kokku võttes leian ma, et elame tegelikult väga põneval pöördelisel ajal, kus praktiliselt iga päev toimub midagi, mis tuleviku seisukohalt võib osutuda märgilise tähtsusega. Paraku on aga nii, et muudatused, mille hulka kuuluvad ka kõik „pöörded“, tekitavad paljudes inimestes ettevaatlikkust, kahtluseid ja vahel isegi hirme. Ees seisab ju midagi, mida pole veel kogetud ja millest kõike veel pole teada. Sellises olukorras on eriti oluline, et visioon oleks paigas ning leiduks neid, kes seda kõigile teistele inimlikus keeles oleks valmis selgitama. Innovatsioonipöördel soovime teejuhatajaks olla meie, Tööandjate Keskliit. Kes nopib aga üles juhtrolli teiste pöörete puhul, näitab aeg.

Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×