Tööandjate Keskliit

Kadri Mägi Lehtsi: Tervisekassa vaenlased on noored naised ja ravimitootjad?

Tervisekassa 2021. aasta ajakirjas TervisEST vaatavad vastu rõõmsad ning terved noored inimesed. Tundub, et just neile ongi väljaanne suunatud. Ajakiri ei ole pühendatud haigustele ja Haigekassale, vaid räägitakse “Tervisekassast, mis peab tähtsaks haiguste ennetust, tervise edendamist ja eluviise, mis meil kõigil kaua ja õnnelikult elada aitaksid”.

Ajakirjas viidatakse Pareto printsiibi kehtimisele tervishoius ehk 20% haigest kulutab ära 80% rahast. Sealjuures kuluartiklid on Tervisekassa jaoks suures osas 25‒40-aastased naised, kellele kompenseeritakse raviarveid, hüvitatakse hambaravi ja makstakse ajutist töövõimetushüvitist (raseduse ja laste haiguse korral). Teiseks grupiks on 55‒65-aastased mehed ja naised, kes saavad ajutist töövõimetushüvitist ning 55‒85-aastased naised, kellele hüvitatakse lisaks raviarvetele ja hambaravile olulisel määral ka ravimeid.

Lisaks veel üks märgiline kuluartikkel – kaebusteta ja eelneva diagnoosita inimese muud eriläbivaatused ja uurimised koos selgitusega: “Enamik nimetatud haigustest on tegelikult kas ennetatavad või kontrollitavad. Ennetada saaks neid eelkõige tervisliku toitumise ja elustiiliga. Kontroll nii nende kui ka paljude teiste haiguste üle on aga meie endi kätes.” Kuidas seda vastuolulist mõtet tõlgendada – kas oma tervise kontrollimine, kui kaebust ei ole, on taunitav või oleks ikkagi tark aeg-ajalt teha läbivaatus ja mõni analüüs? Või on ootus, et neid tellivad inimesed ise tasuliste teenuspakkujate juures? Nii nagu on oluline tervislik eluviis ja ennetus, on seda ka profülaktiline ülevaatus. Paraku jääb ebaselgeks, mil määral näeb Tervisekassa tervisekontrolli kui oodatud tegevust ning kes selle eest maksab. 

Tervisliku toitumise ja elustiili tähtsust on raske ülehinnata. Kas see pole mitte hariduse, majandusliku edu ja heaolu ning laiemalt enesest ja teistest hoolimise teema? Kui nii, siis kas Tervisekassa niigi napp ressurss peab minema esmase ennetuse ehk elustiili peale või pigem teisese ennetuse ehk krooniliste haiguste kontrolliall hoidmiseks. Meie eesmärk peaks olema, et haigused ei põhjustaks tüsistusi, et inimene oleks terve, püsiks tööhõives ning saaks elada võimalikult kaua hooldusvabalt.

Elustiili, haigestumise ja haridusliku ning majandusliku edu vaheliste seoste uuringud näitavad, et haritumate ning majanduslikult paremal järjel olevate inimeste tervis on parem, seega on nad ka väiksem kulu riigile ja Haigekassale. Statistikaameti andmetel elas 2019. aastal Eestis absoluutses vaesuses 30 500 inimest (2,3% elanikkonnast). Need on inimesed, kes pidid hakkama saama sissetulekuga, mis oli väiksem kui 221 eurot kuus. Suhtelises vaesuses elas 272 700 inimest (20,7% elanikkonnast), kelle leibkonna koosseisu arvestav kuusissetulek oli väiksem kui 611 eurot. Toidupanga kaudu annetatakse igal nädalal toitu keskmiselt 14 271 inimesele, mida on kaks korda enam, kui aasta varem. Need numbrid kinnitavad, et värske ja tervisliku toidu hankimine ei pruugi olla kõigile taskukohane. Siit ka küsimus – millal oleme ühiskonnana valmis loobuma vajadusest Haigekassa järele ning minema üle inimese suuremale vastutusele oma tervise eest läbi tervisliku eluviisi?

Vaenlased või partnerid?

Lisaks halvasti toituvatele ja väheliikuvatele inimestele on Tervisekassa ajakirja järgi riiklikul ravikindlustussüsteemil veel üks vaenlaste grupp – ravimifirmad. Artiklites on rõhutatud Tervisekassa ülesannet saada ravimitootjatega läbirääkimiste tulemusena ravimitele madalam hind. Eraldi peatükk on pühendatud ravimite mõjule ning seal öeldakse: “Lõviosa ravimeid on tagasihoidliku kasuga ehk nende eesmärk on pikendada elupäevi ja leevendada sümptomeid.” Ravimifirma töötajana saan kinnitada, et just selle nimel me igapäev töötame.

Paraku ei ole võimalik kõiki haigusi välja ravida. Tihti me isegi ei tea, miks haigused tekivad. Teadusel on veel pikk maa minna, et võiksime elada 100-aastaseks ilma, et üksi viirus, bakter ega muu tõvetekitaja meid ei külasta. Me ei saa eeldada, et ravim likvideerib midagi, mille algset põhjust me ei tea. Küll aga aitab ravim elada täisväärtuslikumat elu, sümptomid on leebemad, võimaldavad olla aktiivne, käia tööl ja enese eest ise hoolitseda. Ehk ravimite toel saame pikendatud aastad täis elu.

Raha kulub palju, aga millele täpselt?

Kõnekas on Tervisekassa panus haigetesse numbrites: 730 000  patsienti  kasutas eriarstiabi teenuseid 771 miljoni euro eest (keskmine eriarsti teenus maksab 1056 eurot). 160 miljonit eurot tasus Haigekassa perearstiteenuste 7 miljoni vastuvõtu eest (keskmine vastuvõtt maksab 22,8 eurot). 8,8 miljoni soodusretsepti eest kompenseeris Haigekassa ravimeid 832 000 inimesele kogusummas 152,7 miljon eurot (keskmine retsepti maksumus 17,35 eurot).

Samas on Haigekassa majandusnäitajad nirud ja see ei ole mingi uudis. 2020. aasta ähvardas lausa 200-miljonilise kahjumiga, mida me tänu riigi eraldistele tavakodanikuna ei tunnetanud. Tervisekassa tõdeb: “Tervishoiukulud suurenevad, ja isegi siis, kui teenuste hinnad ei kasvaks, oleme ainuüksi demograafiliste muutuste tõttu varsti suures puudujäägis.” Kust ja kuidas puudujääki katta – sellele küsimusele täna vastust ei ole. Tõenäoliselt ei ole olemas ühte kuldvõtmekest ja lahendus tuleb leida paljude erinevate muutuste kaudu.

Kuidas kasutada piiratud ressurssi tõhusamalt?

Kindlasti võidavad haiged, kui haiglaravi rahastamise kasvõi osaliseks printsiibiks saab olema tervisetulemi mõõtmine. Ehk selle asemel, et tasuda vaid tehtud uuringute ja teiste kulupõhiste sisendite eest hindame ka tulemust. Samuti on Tervisekassa eesmärgi – rohkem terveid inimesi – saavutamiseks tarvis julgustada tööandjaid toetama tervislikke eluviise, kuid lisaks tasuda ka tervishoiuteenuste, ravimite, meditsiiniseadmete jmt inimese töövõime hoidmiseks vajalike tegevuste eest. Siin saab appi tulla ka riik, kui muudaks eelmisest sajandist pärit maksusüsteemi, mis tööandjat karistab.

Haigekassa, kui kiiresti õppiva organisatsiooni tunnustuseks tuleb tõdeda, et kui üle-eelmisel aastal oli eriarstiabi riigihange pehmelt öeldes konarlik, siis uue hanke tingimuste kokkupanemist alustati poolteist aastat varem ning räägiti läbi nii arstlike erialaseltside kui ka Eratervishoiuasutuste Liiduga. Üheks oluliseks osaks riigihangete puhul on maksumus. Nii ka tervishoius, kus erasektor saab pakkuda 10% võrra väiksema maksumusega arstiabi võrreldes riikliku arstiabiga, seejuures kvaliteedinõuded on erapakkujatele rangemad kui avaliku sektori teenuseosutajatele. Paraku antakse kvaliteetsele ja efektiivsele erasektorile võimalus katta vaid 7% eriarstiabi vajadusest. Miks mitte ka siin rakendada Pareto printsiipi, kus teenuseid osutavad 80% avaliku ning 20% ulatuses erasektori pakkujad, sest ka nii on võimalik vähendada Haigekassa eelarvemiinust.

Erasektori rolli ettearvamatutes olukordades, nagu seda oli Covid19 pandeemia, on võimatu alahinnata. Mis toimunuks, kui viiruse esimese laine ajal või ka praegu ei oleks Eestis välisinvestorile kuuluvat Synlabi testimisvõimekust? Mis saaks meie tervishoiust ja majandusest tervikuna, kui Qvalitas või Confido ei viiks läbi vaktsineerimisi? On selge, et tervishoiu erasektori panus Eesti avatusse ja majanduskasvu on pandeemia ajal olnud asendamatu. Kuna ajalugu kipub korduma, siis peame olema valmis ka järgmisteks tervishoiu katastroofideks ning hoidma eratervishoiu kui riigi strateegilise partneri fookuses ka edaspidi.

Haigekassa (Tervisekassa), nagu ka teised riigiasutused, võiksid näha nii oma klientides kui koostööpartnerites potentsiaali ja partnerlust ning sellest sündivat kasu. Mitte vaenlasi. Sisulisel tasandil koostöö ju toimib. Usun, et kogu ühiskonnale ja eelkõige Tervisekassale endale on kasuks kui ka avalik kommunikatsiooni on lugupidav ja partnerlust toetav.

Kadri Mägi-Lehtsi
Eesti Tööandjate Keskliidu tervishoiu töörühma juht
Roche Eesti OÜ tegevjuht

Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×