Ettepanekud Keskkonnaseadustiku eriosa jäätmeseaduse eelnõule

Jäätmeregulatsiooni üks põhieesmärke on vastavalt jäätmekäitluse hierarhiale jäätmetekke vältimine. Kõige tõhusam ja loogilisem jäätmetekke vältimise viis tootmisettevõttes on toorme töötlemisel saadavate põhitoodete koguse maksimeerimine ning kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine toodetena selliselt, et sisuliselt jäätmedefinitsioonile vastavate jäätmete tekkekogus ja ohtlikkus oleks viidud majanduslikult ja keskkonnaalaselt mõtteka miinimumini. See tähendab, et ettevõtja käsitleb kõiki tootmisprotsessi saadusi kasulike ja kasutusväärtust omavatena seni, kui on võimalik vältida nende liigitamist jäätmeteks.

Sellist lähenemist pole aga eelnõus ega seletuskirjas piisavalt rõhutatud.

Eeltoodu näiteks on seletuskirjas toodud äraviskamise (ingl k discard) määratlus: „Näiteks tootmisprotsessis tekivad ülejäägid, mida selles protsessis kasutada ei saa ning selle tootmisprotsessi tegija soovib neist lahti saada ehk „ära visata“, on jäätmed. See ei tähenda, aga seda, et keegi teine ei või nende jäätmetega midagi kasulikku teha (ringlusse võtta, taaskasutada) ning samuti võib keegi nende eest ka raha maksta.“
Antud selgitust võib mõista selliselt, et tootmisprotsessis tekkivad ülejäägid on protsessi tegija jaoks eeldatavalt jäätmed ning käitajal pole võimalik ülejääke kasutada, st täiendavalt töödelda kõrvalsaadustena.
Erandiks on üksnes kitsalt määratletud juhud, mis määratletakse keskkonnaministri antavate rakendusaktidega (eelnõu § 5 lg 2).
Sellega piiratakse oluliselt käitaja võimalusi kõrvalsaaduste kasutamiseks ja jäätmetekke vältimiseks juba põhimõistete määratlemise tasandil.
Käitaja võib ka ise leida võmalusi tekkinud jäätmete ringlussevõtuks ja taaskasutuseks, selle eelduseks pole jäätmete üleandmine teisele isikule.
Samuti pole korrektne eelnõus toodud väide „On selge, et otsustamisel, kas asi on ära visatud (ingl k discard) või mitte, ei saa tugineda üksnes potentsiaalse jäätmevaldaja subjektiivsele arvamusele.“ Sellise otsuse langetamisel võtab loa andja arvesse kõik loa andmisel tähtsust omavad asjaolud, sh loa taotleja esitatud andmed ja seisukohad ning loa tingimuste, sh tootmisprotsessi tulemusel tekkivate kõrvalsaaduste määratlemisel jäätmena või mitte.

2. Eelnõu 2. peatükis kasutatakse mõistet „valdkonna arengukava“.
Kas siin peetakse silmas riigi jäätmevaldkonna arengukava, konkreetse tegevusvaldkonna jäätmehoolduse arengukava vms kohaliku omavalitsuse haldusalast suurema ulatusega arengukava?

3. Eelnõu 7. peatüki § 183 lg 1 toodud nõue: „Ohtlikud jäätmed tuleb jäätmete kogumisel, vaheladustamisel ja veol pakendada, et vältida neist tulenevat ohtu tervisele ja keskkonnale ning hõlbustada nende taaskasutamist või kõrvaldamist.“ pole põlevkivi töötlemisel suures mahus tekkivate jäätmete (põlevkivi lend- ja koldetuhk, põlevkivi poolkoks) puhul praktiliselt rakendatav.

Palume viidatud säte ümber sõnastada selliselt, et ei loodaks praktikas rakendamatut kohustust ning välditaks sellest tulenevaid rikkumismenetlusi ja sanktsioone ettevõtete vastu.

4. Eelnõus ettenähtud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi nõude kaotamine on regulatsiooni selguse suurendamise ja dubleerivate menetluste mahu vähendamise seisukohalt tervitatav, kuid sellega seonduvalt soovime juhtida tähelepanu alljärgnevale:
Eelnõu § 219 lg 1 p 2 sätestab, et lisaks eelnõu § 218 sätestatule esitab ohtlike jäätmete käitlemiseks jäätmeloa taotleja loa andjale finantstagatise või samaväärse kindlustuse õnnetusjuhtumitest tekkinud keskkonnasaastuse likvideerimise kulude katmiseks.

Kehtivas jäätmeseaduses (§ 100 lg 1 p 3) sätestatu alusel võib ohtlike jäätmete käitluslitsentsi võib anda, „kui on olemas kindlustus õnnetusjuhtumitest tekkinud keskkonnareostuse likvideerimise kulude katmiseks“ rakendub meile teadaolevalt jäätmetekäitlejatele, kelle majandustegevuses on ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omamine kohustuslik.
Eelnõuga loobutakse ohtlike jäätmete käitluslitsentsist kui tegevusloast (s.t eraldiseisvast haldusaktist) ning ohtlikke jäätmete käitlemist reguleerivaks loaks muutub jäätmeluba või keskonnakompleksluba.

Lähtudes eelnõu §-s 21 toodud jäätmekäitluse definitsioonist: „Jäätmekäitlus on jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine ja kõrvaldamine, samuti vahendaja ja edasimüüja tegevus“ laieneb eelnõu § 219 lg 1 p 2 alusel sätestatav kohustus (rahalise tagatise nõue) automaatselt kõigile jäätmekäitlejatele, kellel on jäätmeluba või kompleksluba jäätmete, s.h ohtlike jäätmete käitlemiseks, kuid varem pole olnud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi.
Nii kehtestatakse täiendav kohustus jäätmekäitlejale, kelle majandustegevuse eesmärk ei ole nt. ohtlike jäätmete kogumine jäätmevaldajatelt ja seejärel ümbertöötlemine, vaid oma tootmisprotsessis tekkinud ohtlike jäätmete käitlemine, näiteks jäätmete kogumine ja vaheladustamine, tootmisprotsessis taaskasutamine või üleandmine teistele jäätmekäitlejatele.

Eelnõu § 219 lg 1 p 2 nõue on põlevkivisektori ettevõtetele ülemääraselt koormav, kuna lisaks nimetatud nõuetele sätestab kehtiva jäätmeseaduse § 91 kohustuse esitada prügila käitamiseks jäätmeloa taotlemisel loa andjale kindlustusleping või loa andja aktsepteeritud Eesti või rahvusvahelise krediidi- või finantseerimisasutuse kirjalik kinnitus rahalise tagatise olemasolu kohta põlevkiviõli tootmisel tekkivate ohtlike jäätmete, nagu poolkoksi ja põlevkivituha, ladestamisel.
Seega tekib põlevkiviõli tootmise ohtlike jäätmete käitlemisel kahekordse finantstagatise või samaväärse kindlustuse kohustus – ühel juhul rakendub see on ohtlike jäätmete (poolkoks ja tuhk) ettevõttesisesel käitlemisel (nt. kogumine tootmisterritooriumil ja vedu) ja teisel juhul samade jäätmete ladestamisel.

Teeme ettepaneku muuta eelnõu selliselt, et vältida põlevkivisektoris tekkivate ohtlike jäätmete, nagu poolkoksi ja tuha käitlemisel eelpool kirjeldatud olukorra tekkimist.

5. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud sättega, mille kohaselt pakendiettevõtjad, kes esitavad andmed pakendiregistrisse ning toovad maale pakendatud kaupa pakendimassiga viis tonni või vähem aastas, peaksid samuti olema vabastatud pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontrollist.

Meile teadaolevalt on pakendiseadus ebamõistlikult koormav audiitorkontrolli osas paljudele varuosasid sisse vedavatele ettevõtetele.

6. Peame oluliseks vaba konkurentsi jäätmeturul ning teeme ettepaneku jätta eelnõust välja § 59 lg 2 ning täiendada eelnõu §-i 60 sättega, mis välistaks sisetehingute kasutamise jäätmekäitluses.

Eelnõus toodud § 59 lg 2 sisu on sama kui Riigikogu poolt 19.06.2014 kehtetuks tunnistatud jäätmeseaduse § 66 lg 11, mis jõustus 07.01.2015 seoses Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-34-14 jõustumisega.

Jälgi meid Facebookis   
×