Jäik tööõigus kahandab Eesti konkurentsivõimet

Viimastel kuudel on pidanud tööandjate, ametiühingute ja sotsiaalministeeriumi esindajad läbirääkimisi teemadel, mis eeskätt puudutavad tööaega. Ühel hetkel on jõutud aga ummikusse, kirjutab 6. mai Äripäev. Allpool Tööandjate Keskliidu tegevjuht Arto Aasa lehele antud kommentaar.

Tööandjad tahaksid, et tähtajaliste töölepingute sõlmimisel oleks oluliselt rohkem vabadust ning oleks paigas, kui palju, mis tingimustel ja mis ajal saab tähtajalisi töölepinguid sõlmida. Lisaks tahavad tööandjad, et pandaks paika reeglid, et töötaja ja tööandja saaksid kokku leppida, et töökoormus võib kõikuda ning kuidas siis tasustamine välja näeb.

Näiteks oli plaan, et tähtajalisi töölepinguid kümneks päevaks võib piiramatult sõlmida kuue kuu jooksul, pärast seda sõlmitud tööleping loetaks tähtajatuks.

Viimastel aastatel on üha olulisem ka kõik kaugtööd puudutav. Laual on võimalus, et töötajatel oleks õigus ja vabadus tööandjaga kokku leppida oma töö korraldamises ning tööandjal ei lasuks kohustust kontrollida, kui kaua tema töötaja päevas töötab ja puhkab. Töötaja saaks selle üle ise otsustada. „Äkki saame sellega ka lähiajal liikuma, aga laias laastus on palju asju torus, aga liikumine on vaevaline,“ tõdes Tööandjate Keskliidu juht Arto Aas.

IKT töötajate jaoks olulise muudatusena on ootel ka mõni aasta tagasi Riigikogust läbi käinud valveaja teema, et telefonivalves oleval inimesel oleksid vabamad reeglid kui praegused, mis on mõeldud eeskätt ametitele, kus inimene peab olema valmis lühikese aja jooksul tööle kohale sõitma. „Loodetavasti lähinädalatel äkki õnnestub see kokkulepe Riigikokku viia,“ avaldas Aas lootust ning märkis, et praegune regulatsioon on liiga jäik ning seal on hallid alad. Eriti teravad on arutelud praegu HoReCa sektori jaoks.

Arto Aas tõdes, et seda kokkulepet on otsitud mitu kuud ning hetkel on see natuke ummikus. Ta märkis, et HoReCa sektoris on ametiühingute esinduslikkus madal ning aetakse väga jäigalt taga kollektiivlepingute nõudmist, mis ei ole sektoris kindlasti vastuvõetav ning kahjustaks sektori taastumist raskest koroonaajast. „Ei ole ka see kokkulepe kerge sündima ja kas üldse sünnib.“

Aas märkis, et üks selline kokkulepe jõustus detsembris jaekaubanduses, kuid sellegagi on omad probleemid. „Väga vaevalised läbirääkimised, kestsid tohutult kaua, tohutult piinarikkad, ja tulemus oli ka nii, et kõikide nende ametiühingute nõudmiste-piirangute tõttu on seda muutuvtunni regulatsiooni väga vähe kasutatud,“ nentis ta.

Ta tõi näiteks, et ajutise süsteemi rakendamine on ettevõtjate jaoks kallis ja keeruline, kuna ümber tuleb teha palga- ja IT-süsteemid ning keegi ei tea, kas see jääb kehtima.

Arto Aas nentis, et tänane töölepingu seadus on üle kümne aasta vana ning maailm on selle ajaga palju muutunud. Kui riik nende muutustega kaasas ei käi, jäävad maksutulud Aasa sõnul kesisemaks ja ettevõtluse konkurentsivõime kukub. „Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime kahaneb, kui see tööõigus on nii jäik. Ta ei ole ma arvan ei töötajate huvides ega tööandjate huvides, aga kui selline kummi venitamine käib, siis maailm teeb omad korrektuurid ja ma ei usu, et sealt palju võitjaid on.“

Aas ootaks selget visiooni ja otsustuskindlust sotsiaalministeeriumist. „Valitsuse koalitsioonileppes on justkui lause ka praeguse valitsuse puhul kirjas, et toetame kaasaegset tööõigust ja paindlikke töösuhteid, aga sellist väga selget visiooni või juhtimist paraku sotsiaalministeeriumist hetkel ei paista,“ ütles ta. „Üksikuid detaile, üksikuid eelnõujuppe liigub aeg-ajalt vaevaliselt, aga et oleks selge plaan, et teeks ühe sellise revisjoni või konkreetse kava, et neid punkte oleks palju, millega võiks jõulisemalt edasi liikuda, seda praegu pole.“

Ta tõdes, et ametiühing on väga konservatiivne ja ettevaatlik ning nii on neil keeruline kokkuleppeid saavutada. „Tihtipeale jääb arusaamatuks, miks nad nii jäikadel või ettevaatlikel seisukohtadel on, sest tänapäeval meie hinnangul väga paljud töötajad ise tahavad suuremat paindlikkust ja vabadust. See on täpselt samamoodi töötajate huvides kui tööandjate huvides, et see kokkuleppevabadus oleks hästi suur.“

Aas tõdes, et riigi vaates on ametiühingutele antud hästi palju sõnaõigust ja võimalust muudatusi blokeerida. „Ma ei ütle, et see kõik oleks täiesti lootusetu ja ma ei ütle ka seda, et me Ametiühingute Keskliiduga ei tahaks konsulteerida ja arutada. Me peame lugu küll sellest kolmepoolsest läbirääkimiste poliitikast, et tööturu osapooled võimalikult palju lepivad kokku ja arutavad läbi, aga sellegipoolest on kohti, kus tegelikult see on probleemiks,“ tõdes ta.

„Esinduslikkus on mitmes sektoris madal meie hinnangul ja ei peegelda tegelikult töötajate huve ja soove, aga selle jäikuse tõttu ka need läbirääkimised kuhugi ei liigu ja riik on hästi passiivne endapoolse agenda või juhtimise näitamisel.“