Tööandjate Keskliit

Töö- ja puhkeaja seadus

Kehtiva töö- ja puhkeaja seaduse kohaselt võib töötaja töötada mitme töölepingu alusel nädalas kokku 60 tundi. Põhikohaga kuni 40 tundi ning lisatöökohal kuni 20 tundi. Valitsus on heaks kiitnud eelnõu, mis kaotab kohakaasluse mõiste ning selleks ette nähtud 20 tundi, ei välista aga töötamist mitme töölepingu alusel.

Vastavalt eelnõule on tööaeg poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel on töötaja kohustatud täitma tööülesandeid, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. Tööaja arvestust peab töö-andja. Ehk teisisõnu, tööandja vastutab ainult tema poolt sõlmitud töölepingute alusel töötavate isikute tööaja seaduslikkuse eest. Arvestades asjaolu, et enamus kohakaasluse korras sõlmitud töölepinguid ei ole sõlmitud mitte sama, vaid teise tööandja juures, ei kehtesta eelnõu tööandjatele otseselt täiendavaid kohustusi, töötamine ühe lepingu alusel on ka hetkel piiritletud 40 tunniga.

Töötaja kaotaks tõenäoliselt palgas. Probleemid seaduse täitmisel tekivad otseselt töötajal, kuna ainult töötaja omab täielikku infot tema poolt mitme töölepingu alusel töötatava aja osas. Hetkel on mitme lepingu alusel töötavad töötajad jaotanud oma töö-aja printsiibil 40+20. Vähendades lubatud töötundide arvu, peab töötaja sisuliselt kas loobuma lisatöökohast või tegema n-ö põhitöökoha tööandjale ettepaneku vähendada tööaega. Lepingutingimuste muutmine toob kaasa aga ka teiste lepingutingimuste muutumise, tõenäoliselt just palga vähenemise suunas. Seega on tööaja lühendamine suunatud eelkõige töötaja, mitte aga töö-andja vastu, nagu on ekslikult arvatud. Tööaja arvestuse eest vastutab tegelikult töötaja.

Tööaja lühendamise instrumenti kasutatakse mujal riikides eelkõige töö-hõive suurendamise vahendina. Ette-kääne, et tööaja lühendamisega kaitstakse töötaja tervist, ei vasta suures osas tõele. Tööaja riikliku lühendamisega takistatakse ühel töötajal omamast mitut töökohta, luu-es sellega kunstlikult juurde uusi töökohti. Asi õn-nestub, kui vabanevale töökohale leidub sobiv töötaja.

Eestis on sektoriaalne tööjõupuudus. Luuakse uued töökohad, aga töötajaid sinna ei leita. Kokkuvõttes kaotab nii töötaja (palgas) kui tööandja, kes peab leidma uue töötaja. Uue töötaja leidmine ning koolitamine ei ole erinevalt arenenud riikidest (Euroopa Liidu riigid) riigi poolt tagatud, puudub tõhus ümber- ja täiendõppe-süsteem, kutsehariduse korraldus ei vasta tööturunõuetele. Sisuliselt tähendab uue töötaja leidmine tööandjale täiendavat stressi ning rahalist kulu ehk teisi sõnu: tööhõivepoliitikat viiakse kokkuvõttes ellu ettevõtjate kulul.

Tööaja piiramise vajadust põhjendatakse vajadusega harmoniseerida kehtiv õigus Euroopa Liidu direktiividega. Eesti on seadnud positiivse eesmärgi EL-i liikmesriigi staatuse omamiseks aastasse 2003. Realistlikumalt on mainitud aastat 2005.

Töö- ja puhkeaja seaduse eelnõu kavandatakse jõustada aga järgmisest aastast. Ettevõtjad arvavad, et selline kiirustamine ei ole põhjendatud. Eelnevalt tuleb korrastada täiend- ja ümberõppe ning kutseharidussüsteem, mille tagajärjel saaks selgeks tegelik tööjõuvajadus ning alles seejärel piirata töö-hõive suurendamise nimel tööaega. Seaduse võib vastu võtta, kuid selle jõustamine tuleks lükata Euroopa Liidu liikmeks astumise momendini edasi.

Samal teemal vt
05.07.2000 ÄP Online: Uus seadus keelab rügada kahel töökohal
10.07.2000 ÄP: Töötamine keelatud!
10.07.2000 ÄP: Kas seadus on töövõtjale kasulik?


Tarmo Kriis
tarmo@ettk.ee
6 201 908
Töö- ja puhkeaja seaduse eelnõu

Jälgi meid Facebookis   
×