Tööandjate Keskliit

Töökohapõhine õpe kõrghariduses on jõudu kogumas

Töökohapõhist õpet on juba 18 aastat rakendatud kutsehariduses, aga viimase suundumusena jõudu kogumas ka kõrghariduses. Seni on kõrghariduses riiklikul tasemel seadustatud vaid praktikaõpe ja töökohapõhist õpet alles katsetatakse ning selle kontseptsioon ja praktikad on veel välja kujunemata. Töökohapõhist õpet hakati kõrghariduses rakendama tasemeõppe vormina riikliku Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) programmi „Tööturu ja õppe tihedama seostamise programm 2014–2020“ raames.

Uurimaks projekti edukust ja edasist õppe arendamise võimalusi, viisid nelja ülikooli (TalTech, Tallinna Ülikool, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor ja Tartu Ülikooli Pärnu kolledž) teadlased läbi uuringu “Töökohapõhine õpe kõrghariduses: õppijate, töökohtade ja kõrgkoolide kogemused ning väljakutsed”.Üks analüüsitavatest katseprojektidest toimus turismi- ja restoraniettevõtluse erialal rakenduskõrgharidusõppes ning teine äriinfotehnoloogia erialal magistriõppe tasemel. Need kaks projekti valiti, et paremini mõista töökohapõhist õpet, kõrvutades kahe õppeastme kogemusi. Kahe sektori peamiseks erinevuseks on tööjõu voolavus. Ühiseks jooneks on mikro- ja väikeettevõtete suur osakaal.

Kuidas uuring läbi viidi?

Uuringu käigus viidi läbi intervjuud kahe kõrgkooli 13 organisatsioonipoolse juhendajaga,  6 õppejõuga ja 21 üliõpilasega ning kahe koolipoolse esindajaga. Intervjuud toimusid 2019. aasta maist kuni 2019. aasta detsembrini. Uurimistulemuste esitlemiseks jagati vastused ehk tähendused kolme ossa, mis seonduvad üliõpilaste, töökoha juhendajate või juhtide ning õppejõudude ja kõrgkooli esindajate kogemustega.

Millised on töökohapõhiste juhendajate, õppijate ja õppejõudude kogemused ning väljakutsed?

Uuringust segus, et peamised väljakutsed juhendajatele olid oma rollidest arusaamine, aja planeerimine ja tagasiside andmine. Tagasiside andmise positiivseks pooleks on see, et juhendaja peab ise reflekteerima oma tööd juhendajana, negatiivseks aga see, et sageli puudub pädevus anda tagasisidet iga valdkonna kodutöödele. Mõtlema paneb asjaolu, et mõni juhendaja ei teinud vahet praktikal ja töökohapõhisel õppel olevate üiõpilaste, samuti kutsekooli õpilaste ja kõrgkooli üliõpilaste juhendamisel.

Praktika ja töökohapõhine õpe peaksid eristuma, aga praegu ei tunneta mingit vahet. Ma ei saagi aru, kas olen praktika või töökohapõhise õppe juhendaja.

Mul on kogemus kutsekooli ja kõrgkooli õpilastega. Mingit vahet juhendamises pole tundnud.

Positiivne on, et juhendajad on arendanud endas õppima õppimise, juhendatavate arendamise ja analüüsivõime pädevusi.

Peamised väljakutsed üliõpilastele olid aja planeerimine ning tööelu ja õpingute ühildamine nii ajaliselt kui ka sisuliselt, töötamine meeskonnas nii oma kaasüliõpilaste kui ka juhendajaga. Üliõpilaste tagasisidest ilmnesid probleemid töökoha juhendamisega. Toodi välja, et juhendajatel puudub huvi juhendamise vastu ja vahel on üliõpilased ise enda juhendajateks.

Juhendajal on endal palju tööd. Ma nagu tunnen, et kui ma olen küsinud midagi, siis ma nagu ise käiks peale.

Üliõpilased ei seostatud pädevuste savutamist mitte otseselt töökohapõhise õppega, vaid üldse õppimisega kõrgkoolis.

Peamiste väljakutsetena õppejõududele toodi esile üliõpilaste motiveerimist ja toetamist, nende personaalsusega arvestamist, teooria ja praktika sidumist.

Olen lugenud pehmeid asju (filosoofiat), et ma olen oma baashariduselt ju ajaloolane- humanitaar. Nüüd on sisse tulnud uus, praktiline suund ja uued väljakutsed, kuidas seda filosoofiat hotellides ja restoranides rakendada.

Töökoha sobivuse kohta olid arutelud sel teemal, et kas õppeks sobivad mikro- ja väikeettevõtted, samuti start-up-ettevõtted. Õppejõud leidsid, et paindlike lahenduste abil on võimalik õpiväljundeid saavutada igas töökohas.

Millised on ettepanekud töökohapõhise õppe arendamiseks kõrghariduse tasemel?

Vastavalt uuringu tulemustele saab teha ettepanekuid kõikidele osapooltele.

Ettepanekud töökohtadele ja sealsetele juhendajatele on tagada kõrghariduse ja töökogemusega püsivad juhendajad, kes oleksid ühtaegu ise õppijad ja motivaatorid, aitaksid ja vastutaksid selle eest, et üliõpilane saaks teooriat ellu rakendada; leida igal nädalal ühine aeg üliõpilastega tegelemiseks; leida üliõpilastele võimalus tegelda õppetööga oma töökohal; kaasata üliõpilasi ettevõtte töötajate koolitamisel ja ettevõtte arendamisel.

Ettepanekud üliõpilastele on hoida üliõpilastevahelist koostööd, planeerida täpselt töö- ja õpiaega, osaldeda kontakttundides või leida endale töökohast asendaja (soovitavalt juhendaja), näidata üles initsiatiivi suhtlemisel juhendajaga (kohtumisaegade kokkuleppimine, õpiväljundite selgitamine ja kodutööde lahendamine) ja tutvustada oma töökohta kõrgkoolis.

Ettepanekud kõrgkoolile on reguleerida efektiivselt üliõpilaste ja töökohtade, õppejõudude ja töökohtade ning töökoha juhendajate omavahelist suhtlust, anda töökoha juhendajatele oma töö edukaks täitmiseks täpseid suuniseid, viia õpe majast välja, anda võimalus osaleda loengutel virtuaalselt või üliõpilaste juhendajatel; motiveerida üliõpilasi ja juhendajaid, selgitades välja nende vajadused, personaliseerides õpet ja andes rohkem konstruktiivset tagasisidet.

Mida saaksime ühiselt ära teha õppe arendamiseks?

Oh meeldiv tõdeda, et töökohapõhine õpe kõrgkoolis on arenemas ja sellest saavad kasu kõik osapooled: töökohapõhised juhendajad ise õpivad ja arenevad, ka kogu organisatsioon saab õppida; üliõpilased arendavad meeskonnatööd juhendajatega, ajaplaneerimist, teooria sidumist praktikaga ning praktika sidumist teooriaga; õppejõud õpivad rohkem silmas pidama organisatsiooni vajadusi ja arvestama üliõpilaste individuaalsusega. Töökohapõhist õpet soovivad tulevikus aktiivsemalt rakendama hakata mitmed kõrgkoolid, ka näiteks Tartu Ülikooli Pärnu kolledž.  Peamiseks probleemiks, mis nõuaks ühtset arutelu, on aga see, kuidas muuta töökohapõhine õpe tähendusrikkamaks õppijale, töökohale ja kõrgkoolile. Mis vahe on praktikal ja töökohapõhisel õppel? Kuidas neid eristada? Mis vahe on kutsekoooli õpilaste ja kõrgkooli üliõpilaste töökohapõhisel juhendamisel? Need on küsimused, millele tuleks ühiselt nii kõrg- kui kutsekoolid, erinevad tööandjad kui ka õpilased-üliõpilased vastused leida, et töökohapõhine õpe kõrghariduses saaks veelgi enam tuult tiibadesse!

Autor: Anne Roosipõld, Tartu Ülikooli Pärnu kolledži turismiteenuste dotsent ja turismiosakonna juhataja.

 

Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×