Tervishoiu valdkonna õppurid seisavad eriolukorras mitme tule vahel

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppurid seisavad eriolukorras justkui mitme tule vahel. Ühest küljest võib kohustuslik praktika sooritamata jääda, kuna praktikabaasidel lihtsalt ei ole piisavalt ressursse korraliku praktika võimaldamiseks. Teisalt on tervishoiu valdkonna õppurite vabatahtlik panus haiglates praeguses olukorras hindamatu väärtusega. Meile jagas eriolukorras kohanemise kogemust Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits. 

Õppimise paradigma tervikuna hakkab muutuma, kuna me oleme praegu pidanud väga kiiresti kohanema ja see on meid õpetanud. Meil on Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis nagu ka teistes kõrgkoolides tulnud ümber korraldada kogu õppetöö – teoreetilise õppetööga läksime hästi ruttu täies mahus üle e-õppele. Kogu meie teooriaõpe toimib tunniplaani alusel, ained on jätkuvalt samad ja õppe läbiviimiseks kasutame erinevaid keskkondi. Meie õppeprorektor on juba ka öelnud, et kõik see, mis teooriaõppes e-õppele läks, see sinna ka hiljem jääb (mööndustega muidugi). Ehk tulevikus peale eriolukorra lahenemist soovime kasvatada e-õppe osa teooriaõppes.

Praktikate ümberkorraldamine on keerulisem

Praktikaga on olukord muidugi keerulisem, kuna paljud meie praktikad peaksid toimuma  haiglates ja perearstikeskustes. Meil oli täna Rakenduskõrghariduse Nõukogu istung ja pilt paistab igas kõrgkoolis olema sarnane – ainus mure on praktika, teooriaõppega saavad kõik hakkama. Kõigi meie mure on selles, et kui praktika peab toimuma praktikakeskkonnas ja praktikabaasid seda ei saa võimalda, siis tekivad need väljakutse kohad just viimase kursuse õppijatele, et nad oma õppe lõpetatud saaksid.

Peale eriolukorra väljakuulutamist mõistsime, et ilmselt meie õppurite praktikad katkestatakse. Seda ka tehti. Praktikabaasid tõid välja erinevaid põhjuseid: 

a) Eriolukorra tõttu ei ole võimalik, et kollektiivivälised inimesed viibiksid territooriumil.

b) Haiglad hindasid oma isikukaitsevahendite varu ja said aru, et nendest võib tekkida puudus. Muidugi oli oluline üleliigset kulu vähendada.

c) Kolmas kõige olulisem põhjus oli see, et ka haiglad läksid üle eriolukorrale ja valmistusid keerulisemateks situatsioonideks ja seetõttu ei saanud praktikajuhendajad võtta aega korralikuks praktikate juhendamiseks. Juhendajad vajavad tänases olukorras täit pühendumist oma valdkonna tööle ilma, et nad oleksid vahepeal praktikajuhendajad.

Juba mõni päev peale eriolukorra väljakuulutamist hakati meiega aga ühendust võtma selleks, et uurida, kas meil on vabatahtlikke pakkuda tervishoiuasutustele appi. Alustas tööd justkui teine liin. Esimesena otsis Sotsiaalministeeriumi kaudu meid üles Punane Rist, kes vajas abi temperatuuri mõõtmise aktsioonis, seejärel helistas üks eratervishoiuasutus ja küsis, kas meil on vabatahtlikke – nemad tahavad hakata teenust osutama ja neil oleks vabatahtlikke vaja. Paari päeva pärast võttis ühendust juba järgmine tervishoiuasutus ja sealt sai asi suuremalt alguse.

Sellest nädalast kutsus Ida-Virumaa Keskhaigla üliõpilased praktikale tagasi. Nemad olid leidnud võimaluse, kuidas praktikaid endiselt korraldada ilma, et ükski ressurss kannataks. Samuti peame plaani täna ühe suure haiglaga, et korraldada vabatahtlikku tööd seal.

Kiire lahendus olukorra päästmiseks

Seega hakkas meil tööle selline tsirkulatsioon, kus praktikatelt lahkunud õppureis sooviti hoopis vabatahtlikus töös kasutada. Mõne tunniga sai kodulehele üles alamleht, kus praktikabaasid ja vabatahtlikke otsivad tervishoiuasutused said endast teada anda ja õppurid said otsida endale koha, kuhu minna. Tekkis justkui vahenduskeskkond, mille sees me case by case tegelesime iga õppuriga eraldi.

Meie kõige olulisemad kolleegid olid esimesel nädalal praktikakoordinaator ja välissuhete juht. Praktikakoordinaator tegeles iga päev peaaegu 24 tundi õppurite küsimustega, kes otsisid katkenud praktikale asendust. Välissuhete juht tegeles meie üliõpilastega, kes olid välisriikides praktikal ja soovisid koju naasta – ka neile tuleb leida soovi korral uued praktikakohad siis, kui karantiiniaeg möödas. Lisaks eraldasime tööaja ühele töötajale, kes hakkas vabatahtlikkust koordineerima.

Praktikakoordinaator tegi täiesti uskumatut tööd – ma ei ole julgenud küsida, mitu tundi ta öösel magas. Tohutu liikumine ja õppijate toe vajadus oli väga suur. Meil on küll väga tublid ja kiirelt kohanevad õppijad, aga just see hirm, et äkki jääb praktika sooritamata tekitas teadmatust. Töö käib kogu aeg, et leida uusi võimalusi või leida mingeid muid ülesandeid, mida tuleviku arvelt praegu ära teha.

Individuaalne lähenemine on võtmetähtsusega

Õppuritele on praktika ja vabatahtlik töö tugevalt vabatahtlik – tervishoiuasutusse kedagi minema ei sunnita. Võimalik on hetkel praktikast loobuda ja siis saame individuaalselt vaadata, milline õppuri profiil praegu on. Näiteks, kui üliõpilane juba töötab abiõena kuskil, siis saab ehk selle arvelt midagi praktikaks arvestada või jääb ta praegu ootele. Õppeaasta lõpeb meil alles augusti lõpus ehk aega tegelikult on.

Kuna enamik meie tudengitest juba töötab oma erialadel, siis osa juhtumitest on ka sellised, kus õpilased ise soovivad praktika katkestada, sest neid on põhitööl nii palju vaja, et tuleb hakata täiskohaga tööle. Sellistel juhtudel me teeme töökoha analüüsi ja vaatame, mida saab töö käigus praktikaks arvestada ja mida tal on vaja hiljem juurde teha. Me paindume igat pidi ja meie partnerid tööandjad on samuti paindlikud.

Töökohapõhiste kutseõppijatega probleeme üldse ei ole – nemad töötavad oma töökohtadel ja teevad seal praktikaid. Õpiväljundite saavutamine viimastel kursustel ja eripraktikatega seoses pisut raskendunud, aga suurt probleemi ei ole.

Kokkuvõttes on olukord selline, et osaliselt on küll õppurite praktika katkenud ja mõnel juhul on küsitav, kas nad sel aastal lõpetada saavad, aga samas kui nad vabatahtlikuna tegutsevad, siis me saame osad praktikad niimoodi ära arvestada. Meie suurim mure on reguleeritud kutsetega, sest me peame Euroopa direktiivi järgi kohaldama praktikaid ja olema kindlad, et direktiivid saaksid täidetud. Näiteks võivad ämmaemandate õppes vajalikud praktikad täna sooritamata jääda. Samas ma usun, et kui meie haiglad kohanevad selle olukorraga, siis meie praktikandid kutsutakse järk-järgult tagasi.

Tihe koostöö ja paindlikkus on praegu tohutult aidanud kaasa meie praktika sooritustele ja vabatahtliku tegevuse edendamisele, aga kindlasti toetanud ka tervishoiuasutusi. Me oleme püüdnud olla nii hea koostööpartner kui võimalik.  Põhiline on see, et me oleme tööandjatega kontaktis ja tuleme üksteisele vastu, et leida sobivaid lahendusi. See eriolukorra kogemus praegu tugevdab meie sidet pikas perspektiivis. Teame, et me oleme omavahel usaldusväärsed partnerid ja suudame ennast kokku võtta ning organiseeruda.