Tööandjate Keskliit

Rohkem doktorante ja doktoreid ettevõtetesse

“Pole saladus, et idee teekond teadusest ettevõtlusesse on okkaline, sõltumata sellest, kas tegemist on uue toote või teenusega. Kuid selleks, et püsida konkurentsis, on hädavajalik, et Eesti teaduse kõrge tase leiaks senisest sagedamini tee ettevõtlusesse ja avalike teenuste arendamisse. Haridus- ja Teadusministeerium on käivitanud doktoriõppe reformi, et kindlustada teadlaste ja õppejõudude järelkasv ning rohkem värskeid doktoreid suunduks tööle akadeemilisest maailmast väljapoole – kõrget kvalifikatsiooni eeldavaid ameteid on ju ka ettevõtetes,” kirjutab Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Margus Haidak.

Kolmsada doktoranti aastas

2020. aasta lõpuni kehtivas teadus-ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias on seatud eesmärgiks, et piisava arvu teadlaste ja inseneride tagamiseks peab igal aastal kaitsma kraadi kolmsada doktoranti. Eesti 2035 strateegia eelnõu kohaselt peab teadlaste ja inseneride arv erasektoris jõudma järgmise viieteist aasta jooksul 4,53-ni tuhande elaniku kohta. Tunamullu oli vastav näitaja kõigest 1,33.

Tuleb tunnistada, et me pole jõudnud kolmesaja doktorikraadi kaitsmiseni aastas. Parimal, 2017. aastal sai Eestis doktorikraadi 253 inimest. Viimastel aastatel on see arv jäänud alla 250.

Riigikantselei teadus- ja arendustegevuse rakkerühm tõdes paari aasta eest, tuginedes Eesti Teadusagentuuri korralise evalveerimise tulemustele, et doktorantide õpingud venivad sageli liialt pikaks. Põhjustena toodi esile vähest rahastamist, jäika õppekava raamistikku ja ülemäära rangeid nõudeid – sealhulgas kolme publikatsiooni nõuet.

Mõistagi on õpingute venimisel või katkestamisel väga erinevaid põhjuseid. Samas on selge, et riiklik doktoranditoetus on napp ning paljud doktorandid teevad teaduse kõrval muud tööd. Väga palju sõltub ka juhendajast – juhendamise kvaliteet on üsna ebaühtlane ning kõvasti arenguruumi on ka doktorantide atesteerimissüsteemil. Uue murekohana on esile kerkimas eestikeelse teaduse ja teadlaste järelkasv, kuna doktorantuur on Eesti päritolu üliõpilaste silmis veelgi populaarsust kaotanud ja välisdoktorantide osakaal kasvanud. Eriti hapu kirss tordil on see, et doktorikraadi tunnustamine ühiskonnas ei vasta kuidagi kogu sellele pingutusele, mida kraadini jõudmiseks on tehtud.

Doktoriõpet nähakse kui akadeemilise järelkasvu tagamise tööriista või võimalust individuaalseks arenguks ning nõudlus doktorikraadiga inimeste järele on tagasihoidlik nii era- kui ka avalikus sektoris. Kui Eestis oli 2016. aastal tuhande tööealise inimese kohta keskmiselt kaheksa doktorikraadiga inimest, siis Soomes 12,6 ning OECD keskmine näitaja oli kümme. Eestil jäi OECD riikide keskmise näitaja saavutamisest puudu tervelt 1400 doktorikraadiga inimest.

Doktoritöö ja igapäevane töö olgu seotud

Uuringud näitavad, et doktoriõppe madala tulemuslikkuse taga on doktorantide vähene seotus teadustegevusega ja liigne koormatus muude ülesannetega. On näha, et edukamalt jõuavad kraadi kaitsmiseni üliõpilased, kelle doktoritöö on nende igapäevase teadustegevusega samas valdkonnas. Selles suunas me doktoriõppe reformiga liigumegi.

Oleme ette valmistamas seadusemuudatusi, et kujundada doktorantidest nooremteadurid. Teisisõnu, doktoranditoetust saavast üliõpilasest peaks saama töölepinguga seotud noor teadlane karjääriredeli esimesel astmel. Doktorandile kehtiksid töölepingust tulenevad õigused ja kohustused, näiteks õigus iga-aastasele puhkusele ja haigestumise korral võimalus saada haigushüvitist. Praegu ei pruugi doktorant saada pangalt krediitkaarti ega kodulaenu, kuna tema sissetulekuks ei ole palk, vaid riiklik toetus.

Ettevõtete vaates üks olulisemaid muudatusi on see, et loome selgemalt ettevõtlusdoktorantuuri mudeli. Doktoriõpe peab muutuma praktilisemaks ja senisest enam valmistama ette tööks väljaspool akadeemiat. Soovime ettevõtlusdoktorantuuri palju laialdasemat kasutuselevõttu. See tähendab, et lisaks ülikoolis nooremteadurina töötavatele doktorantidele peaks oluliselt kasvama nende doktorantide osakaal, kes teevad oma igapäevast teadus- ja arendustegevust ettevõttes või ülikoolivälises organisatsioonis. Neil on ülikoolipoolne juhendaja ja ettevõtte või asutuse poolt kaasjuhendaja. Konkreetsed rollid ja vastutus lepitakse omavahel kokku ning doktorandi uurimistöö teema lähtub sellisel juhul eelkõige ettevõtte või organisatsiooni huvidest. Võidavad kõik osapooled.

Autor: Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Margus Haidak