Tööandjate Keskliit

Millised töötajad on tänased üliõpilased?

“Sellel aastal oli viimase kümnendi suurim kõrgkoolidesse kandideerijate arv,” teab Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Enno Lend. Täpsed näitajad selguvad lähiajal, seetõttu saan osundada vaid esialgsetele trendidele. Alustuseks võiks küsida, kas suur õppimissoov oli kantud hirmust mitte saada kohe unistuste töökohta või soovist olla tuleviku tööturul konkurentsivõimelisem. Arvatavasti töötasid sellel sügisel mõlemad mõjurid. Kõikehõlmavaks analüüsiks on andmeid vähe, seetõttu piirdun mpeamiselt Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) näitega. Meil oli planeeritud kokku 810 õppekohta ja sinna laekus 4100 avaldust, ligi 45 protsenti enam kui eelmisel aastal. Õppekohale kandideerimisel oli 71% kandideerijatest gümnaasiumi tunnistuse keskmine üle nelja, kuld-, hõbemedali või kiitusega (kutsekeskharidus) lõpetajaid alustas TTK õpinguid 86 värsket üliõpilast.

Hakkame mõõnast üle saama

OECD 2016 raportis ja ka mitmetes muudes kõrgharidust käsitletud dokumentides on Eesti kõrghariduse proovikiviks nimetatud tehnoloogiamahuka majandusmudeli vajadustele vastavate oskuste ja teadmistega töötajaskonna vähest ettevalmistamist. Ettevaatlikult võib sedastada, et see hakkab muutuma. Teisiti väljendades, loodus-, täppis ja tehnikateaduste erialade madalast populaarsuse mõõnast hakkame üle saama. Inseneeria valdkonna ettevõtete, liitude ja erinevate institutsioonide kestlik mainekujundus, samuti erinevate ürituste korraldamine on tõstnud loodus-, täppis ja tehnikateaduste õppekavade populaarsust. Meie kõrgkooli selle ja ka eelmise aasta vastuvõtu osas on näiteks hoonete ehitus ning transpordi ja logistika õppekavad kõige populaarsemad, samuti robotitehnika ning tootmise ja tootmiskorralduse õppekavale on päris suur konkurss.

Vast tekkis lugejal õigustatud küsimus, kui õppima soovijaid on palju, miks siis rohkem vastu ei võetud, pealegi veel inseneeria valdkonna õpekavadele. Paraku on õppekohtade arv piiratud, mitte niivõrd õppetaristu puudumise tõttu, vaid ressursipuuduse tõttu. Kõrghariduse rahastamine on võrreldes 2015. aastaga õige pisut kasvanud, kokku ca 9 protsenti, mis ei kata isegi tarbijahinnaindeksi tõusu. Siit ka selge põhjus, miks kõrghariduse mahud kokku tõmbuvad ja kogu kõrgharidussektori alafinantseerimine seab ohtu akadeemiline kestlikkuse.

Milline on nüüdisaja üliõpilase üldistatud profiil?

TTK näitel on päevaõppe ja sessioonõppe (kaugõppe) üliõpilaste osakaalud vastavalt 48% ja 52%. Mõlemad sihtgrupid on hõivatud samal ajal ka tööturul, erinevus vast selles, et päevase õppevormi üliõpilastest töötavad ligikaudu pooled, vanemate kursuste tudengitest ligi 75%.

TTKsse õppima asunud üliõpilastest lõpetas sellel aastal gümnaasiumi 38%, ülejäänud olid varasemad lõpetajad. On täheldatav trend, et osa gümnaasiumilõpetajatest võtab vaheaasta ja edasi õppima asutakse hiljem.

Elukestva õppe head ja vead

Tõusev trend on, et ligi 10 % sisseastunutest on kõrgharidus omandatud ja need on nn teise ringi õppijad. Positiivselt vaadates on see igati asjakohane trend ja näitab seda, et elukestva õppe printsiibid ja protsessid toimivad. Üksikasjalikumat analüüsi vajavad elukestva õppe teatud probleemsed kohad, mis hetkel on veel marginaalsed. Toon välja mõned ohukohad:

  • Kas tullakse omandama kogu õppekava või omandatakse õppekavast teatud „ampsud“ ja õppekava tervikuna jääb lõpetamata? Üliõpilane saab koolitatud, kuid kõrgkooli tegevusnäitajad ja rahastus langevad, sest selline üliõpilane on katkestanu.
  • Ma loodan et selliseid üliõpilasi peaaegu ei ole, kuid teatava liialdusega ette vaadates võib tekkida uus elustiil: astuda kuhugi kõrgkooli sisse, aasta möödudes katkestada ja siis jälle alustada uuel õppekava: oluline pole mitte teadmiste omandamine vaid üliõpilasstaatuse omamine.

Millised oleks eelpool nimetud riskide juhtimise mõttekohad? Kaaluda tuleks mitut varianti. Kui üliõpilane on juba kõrghariduse õppekava läbinud (eriti magistriõppekava) siis, järgmise õppekava läbimise protsess tuleks defineerida praegusest arusaamast teisiti. Kui kõrghariduse üldhariduslikud ja valdkonna alusteadmised on omandatud, siis järgmise õppekava läbimine võiks piirduda eriala moodulite õpiväljundite omandamisega. Kas sellisel kombel uue õppekava läbimist ja uut oskuste profiili on mõistlik nimetada mikrokraadiks või teisiti, on teine teema.

Kõrgkooli vaatepunktist vaadatuna on oluline see, et kui üliõpilane kõrgkooli astudes eesmärgistab kogu õppekava läbimise, siis tuleb see tegevus ka lõpuni viia. Praegu on üliõpilase õigus õpingud mistahes õppekava etapis katkestada ja avaliku hüve kasutamise raiskamine jääb kõrgkooli vastutada. Ma olen seisukohal, et sellised katkestajad peavad õpingute eest tasuma, näiteks võiks kehtestada katkestamismaksu. Kõrghariduse rahastamisel oleneb muude näitajate juures rahastus sellest, kui suur osa õpinguid alustanud üliõpilastest lõpetab õpingud kokkulepitud aja jooksul. Kui üliõpilane lahkub, siis kõrgkooli rahastus väheneb ja tegelikult kannatavad järgmised sisseastujad ja kõrgkoolide areng.

Autor: Enno Lend, Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor