Tööandjate Keskliit

Baltikumis ainulaadne koht asub Eestis ja see võiks aidata aina süvenevat tööjõupuudust leevendada

Statistika näitab, et lausa 20% inimestest kogeb oma elus mõnd psüühilist häiret – kes lühemalt, kes pikki aastaid. Ühiskonnas peab murduma üks müüt, et töökäsi juurde saada.

Tööandjatel on aina süvenev mure – kust leida töökäsi? Samas jäetakse üks oluline võimalus kasutamata. Kui teataksegi, et selline variant kasutada on, siis vaadatakse sellest mööda. Tegelikult ei peaks seda tegema. Eriti seetõttu, et meil on Eestis Baltikumi ainuke klubimaja, mis on osalt mõeldud just psüühikahäiretega inimeste tagasi toomiseks tööturule. Haabersti klubimaja rahastavad riik ning Tallinna linn. Hetkel on neil 117 liiget ning peagi kaheksa töötajat. Klubi olemuses on aga liikmeid ja töötajaid mitte eristada – siin ei ole teenindaja-klient või psühholoog-patsient suhet.

Haabersti klubimaja tähistas oma 25. sünnipäeva käesoleva aasta maikuus. Nagu öeldud, ei ole see tavaline teenus või programm – tegemist on klubiga, kuhu kõik psüühilise häirega inimesed on oodatud. Klubimajade sihtgrupp ei ole intellektipuudega, sõltuvusprobleemidega, ajutraumaga ega dementsusega inimesed.

„Kui tavaliselt nähakse psüühilise häirega inimesi kui abivajajaid, siis meie pöörame klubis selle teistpidi. Näeme inimesi ja seda, et meil kõigil on raskused, aga ka anded, oskused ja talendid,” kirjeldab klubimaja juht Mari Lipp.

Vaid mõnisada klubimaja maailmas

Klubimajas käiakse koos teineteisele kaasa elamas ja taastumas ning panustamas. Siin ei ole meditsiiniasutusele omane atmosfäär vaid elav ja töine keskkond.

Peeter, kellel on diagnoositud skiso-afektiivne häire, on täna ise teistele nõustajaks. Ta sattus klubimajja 2000ndate alguses, kui tal tekkis haigusega seotud tagasilöök ning ta vajas tuge.

„Õhkkond, keskkond ja suhtumine on siin õrnem, vabam ja tundlikum kui mõnes meditsiiniasutuses. Märksõnaks on võimalused. Kui tahad tööd teha, siis saad teha. Kui tahad köögis toimetada, siis saab seda teha. Siin on ka kultuur, muusika, tehakse klubilehte. Saab teha kontoritööd,” loetleb Peeter.

Seejuures on kõik siin vabatahtlik ja tasuta. Liikmed leiavad klubimaja üles kas arstide kaudu või suust-suhu info kaudu. Klubimaja inimesed käivad oma võimalusi aktiivselt ka tutvustamas. Huvi on tundnud ka teised Eesti piirkondade asutused, kuid senimaani on klubimajasid Eestis vaid üks. Terves maailmas 300 ringis.

„Psüühikahäired võivad mõjuda inimesele väga laastavalt. Võib juhtuda, et siia tulek on suurim asi, mida ta kogu päeva jooksul teeb. Ja see ongi suur asi võrreldes üksi koju jäämisega. Seda võimalust kasutavad paljud,” räägib Lipp. Eesti vajaks hädasti veel selliseid asutusi.

Klubimaja töötaja Sander Valk lisab, et ei ole tähtis, milline on inimese diagnoos või taust. Kõik on majas võrdsed. Liikmed toetavad üksteist ja töötajaid klubimaja tööde tegemises.

„Tegeleme aktiivselt teavitustööga. Tööandjate ja koolidega suhtlemisega. On vale arusaam, et psüühikahäirega inimene on möllaja, rahmeldaja – ei ole. Meie üheks eesmärgiks on öelda ja näidata, et tegemist on tavaliste inimestega, kes lisaks igapäeva kohustustele peavad toime tulema ka raske hingelise koormaga,” toob Valk välja.

Peeter sai klubimajast abi ja tuge ning naasis täielikult iseseisvasse tööellu. Ta loobus isegi invaliidsustoetusest.

„Sain täiskohaga töötada ja tavalise inimese elu elada. Ravimite pool jäi, aga töövõime taastus täielikult.”

Sallivust võiks rohkem olla

Peeter räägib, et ühiskonnas on üldine sallivuse foon võrreldes 90ndate ja 2000ndate algusega paranenud. Seda on näha klubimaja töötajatest – palju tuleb sinna noori, kes on siirad ja abivalmid. On neidki, kel endal on peres psüühikahäiretega seotud traagilisi sündmuseid olnud.

Samas ühiskonnas laiemalt on probleem veel suur. Sander Valk toob välja, et on väga häid näiteid tööandjatest, kes on teadlikumad ja toetavad, on aga ka neid, kel on selged hirmud ja hoiakud.

Mari Lipp tunneb, et väga palju pole aastatega siin edasiminekut olnud. Öeldakse küll, et psüühikahäirega inimest võib tööle võtta ja et vaimne tervis on tähtis, kuid kui on vaja tegusid teha, siis tulevad „mõtlemised” ja „agad”. „Reaalset valmisolekut ei ole. Lihtsam on mitte süveneda,” toob Lipp välja.

Lipp ütleb, et kui juhid ja omanikud ongi valmis, ükskõik, kas tolereerides või olude sunnil, siis probleemiks saavad sama tasandi kolleegid.

„Küsimus on selles, kuidas üldiselt erinevusi sallitakse. Mida teeme, kui keegi ei meeldi meile? Kui keegi on aeglasem – kas siis lähen närvi või aitan?”

Peeter usub siiski, et olulised on ka väikesed sammud selles suunas, et psüühikahäirega inimesi tööturule oodatakse. Lipp arvab samuti, et inimesteni jõudmine võtab lihtsalt veel aega. Ideaalses ühiskonnas oleks suhtumine, et see on normaalsus. Kõrvalekalle küll, aga võimalik on elada ja töötada. „Et me ei pane inimesi kastidesse,” lisab ta. Peeter nendib omakorda, et hukkamõistval seisukohal on tihti sügavad juured ning vahel on neid väga keeruline kui mitte võimatu välja juurida.

Psüühikahäire on tavaline

Mari Lipp toob välja huvitava statistika. Lausa 20 protsendil elanikkonnast esineb elu jooksul mingil kujul psüühiline häire. Ühel protsendil esineb skisofreeniat. Mis siit järeldub?

„Kui teil on suur ettevõte, siis statistika järgi teil juba on psüühikahäirega inimesi tööl. Mõned ei vaja tööl käimiseks lisatuge, kuid võib olla neid, kes võiksid vajada abi. Meie klubimajas lihtsalt ütleme selle välja, et tuleb tööle inimene, kellel on psüühikahäire ja kes saab meie käest tuge. See on avalik info. Pakume ka tööandjale tuge ja koostööd. Aitame nii inimest kui ka ettevõtet. Kui nii võtta, siis on see isegi palju turvalisem, kui võtta tööle inimene kes varjab oma haigust,” leiab Lipp

Valk toob hea näite, mida räägiti ühes välisriigi klubimajas. Töötaja läks koos liikmega töövestlusele ja küsis seal, et kui pikalt neil töövestlused tavaliselt kestavad. Inimene vastas, et tund-poolteist, vahel ka vaid pool tundi. Klubimajas tuntakse aga liikmeid pikalt, vahel isegi mitmeid aastaid. Kumb siis on kindlam variant?

Terveks ei saa, õnnelikuks võib saada

Niisiis on klubimajja oodatud inimesed, kel on psühhootilised-, isiksuse- või meeleolu häired. Ka depressioon või ärevushäire võivad esineda väga tõsisel kujul. Liikmete seas on aga ka näiteks Aspergeri diagnoosiga inimesi.

„Me räägime ikkagi taastumisest ja selle astmetest. Psüühikahäirest ei saa välja astuda. On võimalik taastuda nii, et õpid oma haigusega elama ja see ei sega sinu elukvaliteeti. See ei ole takistus. Sa oled õnnelik, käid tööl, sul on pere. See tähendabki taastumist. Oled selle enda jaoks läbi töötanud, oma ellu integreerinud ja see ei sega sind,” kirjeldab Mari Lipp.

Kusjuures esimesel taastumise astmel on inimene haiguse meelevallas. Isegi kui noor inimene satub psühhoosiga haiglasse, siis ta ei usu, et see on midagi tõsist. Ta arvab, et see läheb üle. Järgmised astmed on võitlus haigusega, elamine koos haigusega ja elamine seljatades haiguse.

Mari Lipp räägib, et noortega töö on eraldi teema. Nad on raske ja õrn sihtgrupp. Nendel võib olla vaimse tervise teenustega või klubimajaga liitumine keerulisem, kuna ei taha oma haigust tunnistada.

„See on suur risk. Siis jäängi üksi ja olukord läheb hullemaks. Oluline on varajane sekkumine, hea koostöö arstiga ning ravi. Et see ei areneks ja ei laastaks,” räägib Lipp.

Juhtub sedagi, et psüühikahäirega inimesest kaugeneb nii pere kui ka sõbrad. Stigmasid ja mõistmatust on palju. Klubimajja võikski inimene tulla siis tähendusrikaste suhete ning struktureeritud päeva- ja elurütmi. Teine jõuab sinna jälle seetõttu, et ta soovib naasta tööellu.

Üleminekutöö kui esimene samm

Kui inimene on olnud hapras seisus ja on sellest toibumas, siis ei pruugi tööle minek või sinna naasmine sugugi lihtne olla. Enesekindlus on madal ja hirmud suured. Siin pakub klubimaja ühe võimalusena üleminekutööd. Kohti on täna vähe, neid võiks oluliselt rohkem olla, kuid tööandjad ei ole kaasa tulnud.

Tööandjad võivad end niisama välja pakkuda, aga vahel sõlmivad klubimaja ja ettevõte ka raamlepingu, mis on mõlemale poolele kasulik. Esimene saab oma liikmeid tööle saata, teine saab aga kindluse, et töö saab ka tehtud. Kuidas nii?

Üleminekutöö on päris töö, mille eest saab palka. Leping sõlmitaksegi klubi liikmega.

Sander Valk selgitab, et esmalt leitakse tööandja, kes soovib koostööd teha. Klubi kutsub nende esindajad külla. Järgmises etapis minnakse tutvuma ettevõttega, tööruumidega. Siis tulevad juba proovipäevad, kuhu läheb ka klubimaja üleminekutöö koordinaator. Tema osaleb ka töö tegemisel ja õpib selle koos liikmetega selgeks. Ta oskab siis sellise pilguga vaadata, kellele töö sobida võiks.

„Nüüd saab kandideerida ning kui osutud edukaks, siis sõlmitakse leping. Kui peaks tekkima mõni mure – klubi liige jääb haigeks või juhtub midagi muud, siis klubi tagab asenduse, selle, et töö saaks tehtud. Töö tegijaks võib isegi olla lõpuks klubimaja töötaja,” räägib Valk. Mari Lipp rõhutab, et eelnev ei tähenda, et klubimaja liige tingimata pidevalt puuduma ja haigeks jääma hakkab, kuid nad pakuvad tööandjale garantiid, et töö tegemata ei jää.

Tööaeg on piiratud

Seejuures kestab tööleping 6 kuni 9 kuud, mitte kauem. Siis on juba järgmine klubi liige valmis samasse kohta sama tööd tegema minema.

Lipp selgitab, et töö on tõesti ajutine. Tihti on see liikmetele kas täitsa esimene või siis üle pika aja esimene töökoht. See on vaheetapp, kus inimene hakkab end tundma kui töötavat ja vajalikku inimest. Tunnetab oma piire. Nädalas töötab klubimaja liige 12-20 tundi ehk maksimaalselt on tegu poole kohaga töötamisega.

„Inimesele annab see võimaluse end proovile panna. Muidugi võiks klubimajal olla palju erinevaid töökohti pakkumises. Liige saab siis minna kas järgmisesse kohta kuni üheksaks kuuks või avatud tööturule. Seal aitame me liiget samuti, kuid siin ei pakuta tööandjale asendamist ja väljaõpet. Ometi aidatakse inimesel vajadusel läbirääkimisi pidada. Panustatame, et tal läheks hästi,” toob Lipp välja.

Klubimaja rolli inimese elus võtab Mari Lipp hästi kokku ka sellega, kui ta räägib, et psüühikahäirega inimesel võib elus olla palju negatiivseid impulsse. Neid võib ta saada ka tööturult. Kas palju „ei-sid” või lihtsalt negatiivset tagasisidet ja veidraid pilke. Klubimajas keskendutakse tema oskustele ja võimetele, mitte negatiivsele.

Peeter on täna lisaks klubimaja liikme ja kogemustnõustaja rollile tööl ka ujula korrapidajana. Niisiis on tal töökoht ning lisaks nõustab ta teisi psüühikahäirega inimesi.

„Iga inimese jaoks on tegelikult töö, mida ta oskab, mis tal hästi välja tuleb. Meie keskendume ressurssidele. Tööandjad peavad siin ka paindlikud olema, et õige ülesanne saaks tehtud õige inimese poolt,” räägib Mari Lipp.

Psüühikahäirega inimeste värbamine on üks viis, kuidas aina kasvavat töökäte puudust leevendada. Mujal maailmas pakub üleminekutöö võimalust näiteks Hiltoni hotellikett, Soomes Prisma.

 
Artikkel on osa projektist “Tööandjate võrgustikutöö korraldamine aastatel 2017-2021 vähenenud töövõimega inimeste palkamise teemal”, mida rahastab Euroopa Sotsiaalfond.
Kasutame kodulehel küpsiseid. Tutvun andmekaitse poliitikaga Nõustun
×