Tööandjate Keskliit

(PM) Kaido Pihlakas: millist piirilepingut Eesti vajab?

Vandeadvokaat Kaido Pihlakas leiab, et Eesti-Vene piirilepingu küsimuses oleks õiglane ja otstarbekas korraldada rahvahääletus.

Eesti poliitikutel on vajalikud arutelud ja kooskõlastused toimunud  ja eeldatavasti välisministrid allkirjastavad Eesti-Vene piirilepingu lähiajal Tallinnas.

Tahan seejuures rõhutada, et kindlasti on naaberriikide vahel lepinguga määratud piiril oluline ja mitmekülgne tähtsus, kuid vähe tähtis pole see, millistel tingimustel ja asjaoludel see sõlmitakse.

Mis on Eesti riigi prioriteet uue piirilepingu sõlmimisel? Avalikkuses on esitatud erinevaid ja vastukäivaid seisukohti. On avaldatud arvamust, ja see on ka minu seisukoht, et Eesti-Vene piirilepingu sõlmimist praeguseks üldsusele teadaoleval kujul ja tingimustel ei või ega saa üle tähtsustada riikidevaheliste suhete olulise parandamise eesmärki. Mõnede poliitikute ja suurärimeeste arvates on see aga väga tähtis. Olulist tähendust ei oma kehtiv piirileping ka julgeoleku garantiina, nagu on kinnitanud Venemaa suurriikliku poliitika realiseerimine minevikus ja tänapäeval (Baltimaade jt okupeerimine, Soome Talvesõda, lähiminevikus osa Gruusia okupeerimine).

Meie suurärimees, endine Eesti Tööandjate Keskliidu esimees Enn Veskimägi (ja mõned teisedki) on intervjuus Eesti Päevalehele (22.04) kirjeldanud oma aktiivset tegevust Vene Töösturite Liidu esimehe Aleksander Sohhiniga ja koostöölepingu allkirjastamist kaks aastat tagasi Tallinnas, kus piirilepingule pöörati tähelepanu kui kõige tähtsamale eesmärgile, kuna piirilepingu puudumise taga seisavad ettevõtjatele vajalikud kokkulepped (topeltmaksustamise vältimine, investeeringute kaitse jne). Veskimägi rõhutas seejuures, et Sohhini teeneks oli Venemaa poliitikute ärgitamine ja see, et ta ise kohtus mitu korda meie poliitikute ja ka välisministriga. Samas intervjuus on Veskimägi pidanud vajalikuks lisada, et Marko Mihkelsonil on isiklikud sõbralikud suhted Mihhail Markeloviga (föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees) ning samasugused isiklikud suhted on Sohhinil Aleksei Puškoviga (riigiduuma väliskomisjoni esimees).

Mis on meile Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel primaarne? Kas see on rahvuslike huvide ja meie julgeoleku kindlustamine rajatuna Tartu rahulepingule ja sellele viidates või siis hoopiski edukas äri Venemaal? Venemaa poliitikute ja kõrgete ametiisikute väljaütlemised ja praktiline tegevus annavad asjale selguse. Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi arvates jäävad ka piirilepingu sõlmimise järel suhted pingeliseks, sest «Eestis jätkuvad arengud, mis ei rahulda meid». Need on tema arvates mittekodanike probleem, vene õppekeelega koolides osa õppeainete sunduslikus korras üleminek eesti keelele (EPL 11.06). Sama Päevalehe artiklis on avaldatud ka seda, et kõik Moskva eksperdid, kellega Eesti Päevaleht on suhelnud, kinnitavad, et piirilepingud ei tähenda läbimurret kahepoolsetes suhetes. Seejuures on kaitsepoliitika ekspert Aleksandr Golts võtnud üldise arvamuse kokku ja rõhutanud, et «vaadates Venemaa välispoliitika üldist tendentsi, siis mina küll teie asemel ei ootaks mingit kardinaalset muutust».

Balti Vene uuringute keskuse juht Vladimir Juškin aga leiab (PM 16.05), et piirileping ja läbirääkimiste alustamine praeguses geopoliitilises olukorras tugevdab Eesti julgeolekut, kuid samas ta rõhutab, et esmalt on Venemaa «suuruse» küsimus olnud neile läbi aegade suurima tähtsusega ja seisnenud kaljukindlas tõdemuses, et Venemaa peab olema «suur». Teiseks on Venemaa eliit naasnud suurriikliku mõtteviisi juurde, mis ei hõlma üksnes ainuvõimu, vaid ka ekspansionismi, tuginemist jõule, millele ainuvõim rajanebki. Kolmandaks kaitseb Venemaa praegu ennast euroatlandi tsivilisatsiooni eest piirilepingutega. Samas küsib Juškin, kas saab kaua istuda oma kindluse müüri taga, kui oled maailma suurim tuumariik, kus pealegi viiakse läbi mahult enneolematut ümberrelvastumise ja kaitsesüsteemide elavdamise programmi. Kahjuks ei ole need üksnes Vladimir Juškini seisukohad ja kahtlustused.

Samast Postimehe artiklist saame ülevaate 27.02.2013 Vladimir Putini osavõtul Venemaa kaitseministeeriumi kolleegiumi laiendatud istungil kõrgete sõjaväelaste poolt avaldatust, mis neid seisukohti ilmekalt kinnitavad. Kaitseminister Sergei Šoigu väitel on jõumeetodid endiselt oluline osa riikide majanduslike ja poliitiliste vastuolude lahendamisel, kus tulipunktid asuvad piiri lähedal. Kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov aga lisas, et mis ka ei juhtuks, «me oleme valmis sõdima mistahes sõjas».

SRÜ riikide instituudi Balti osakonna juhataja Mihhail Aleksandrov on oma aprillikuises intervjuus aga avaldanud, et Venemaa on taastunud ja tugevdanud oma mõju maailmas. Baltimaad on nõukogudejärgsest ruumist jäänud ala, mis on meiega tihedalt seotud nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt, ja me ei saa niisama lihtsalt sellest loobuda.

Sügisel toimuvad Balti riikide ja Poola lähedal Venemaa ja Valgevene ühised sõjaväeõppused Zapad-2013. Analoogsetel õppustel Zapad-2009 harjutasid samad riigid väidetavalt muu hulgas Balti riikide äralõikamist teistest NAT­O riikidest ning taktikaliste tuumarelvade kasutamist Poola vastu (PM 13.05).

Mida on öelnud asjatundjad, kellel ei ole seotust Eesti-Vene piirilepinguga? Kui Venemaa president hakkas õigustama Nõukogude impeeriumi juhi Stalini algatatud Talvesõda 1939. aastal, siis Soome ajaloolane Manninen ütles nii: «Meedias ilmunud uudiste järgi näib, et Putin on võtnud omaks Stalini mõtteid. Stalini idee oli parandada piiri, mis ei oleks tohtinud niisugune olla. See oli Leningradile liiga lähedal» (PM 16.03).

Kas Tartu rahulepingu järgne Eesti territoorium Narva jõe taga võiks ka olla liiga lähedal Peterburile? Kellele on vajalik ja sobiv Eesti-Vene piirileping ilma viiteta Tartu rahulepingule? Kindlasti mitte Eestile.

Poola endine kaitseminister Romuald Szeremietiew on märkinud, et Venemaa pole teinud saladust, et tema võimalike vaenlaste sekka kuuluvad peale Poola ka Balti riigid ja Soome (PM 13.05).

Läti kauaaegne luurejuht Janis Kožocinš avaldas 27.05.2013 Stockholmis toimunud julgeolekukonverentsil (ta on Briti armeest erru läinud brigaadikindral), et Venemaa on Balti riikidest jätkuvalt huvitatud, sest «See on osa suurriigi staatuse taastamisest, mis on Venemaa julgeoleku- ja välispoliitika fundamentaalne eesmärk. See on ka osa Venemaa sajanditepikkusest paranoiast. Koos Varssavi pakti ja Nõukogude Liidu lagunemisega on Venemaa nüüd läänes kaotanud strateegilise sügavuse ja tunneb end ohustatuna.» (PM 07.06).

Raamatus «Pettus» (lk 221) on Edward Lucas avaldanud: «Me nõuame lääne juhtidelt, et nad ei jätkaks suudluste ja embuste saatel «reaalpoliitikat»…», mis on läbi kukkunud, ning lõpetaksid flirtimised Venemaa valitsejatega. Raamatus «Uus külm sõda» (lk 197) rõhutas Lucas, et «maailma rikkamad ja tugevamad riigid peavad asuma nende väikeriikide taha, keda ohustab praegu Venemaa».

Analüüsides turvalisust, märkis Lucas (Diplomaatia, 2013 nr 6/7), et Rootsile tuletati meelde tema poolpatsifistliku lähenemise kitsaskohti, kui Venemaa korraldas suure reede varajastel hommikutundidel simuleeritud tuumalöögi Stockholmi ja veel ühe sihtmärgi pihta. Rootsi õhujõud ei olnud valmis venelastele reageerima, mistõttu seda tegid Leedus Balti õhuturbemissioonil asunud Taani lennukid. Analüüsides riikide maksujõulisust ja turvalisust, leiab Lucas, et «Põhjamaad ja Balti riigid koos Poolaga on Venemaa pärast tõeliselt mures. Nad on näinud Vene ja Valgevene relvajõudude õppusi Balti riikide ründamiseks ja okupeerimiseks».

Pärast Putini tehtud avaldust Talvesõja kohta väärib tähelepanu Timothy Snyderi raamatus «Veremaad Euroopas Hitleri ja Stalini vahel» lk 192 märgitu, et «1939. aasta novembris oli Stalin soomlaste vaenulikkuses nii veendunud, et tungis Soomele, mis Molotovi-Ribbentropi pakti alusel oli jäänud tema mõjusfääri, kallale» ning «1940. aasta märtsis pidid nad loovutama umbes kümnendiku oma territooriumist, mis andis Stalinile Leningradi ümber puhvertsooni».

Mis siis – eespool toodud seisukohtade põhjal – on praeguse Venemaa poliitikas naaberriikide, eriti väikeriikide suhtes muutunud? Oluliselt mitte midagi. Ainult retoorika on leebem ja ähvardused varjatumad.

Miks Tartu rahulepingule viitamisele sõlmitavas piirilepingus Venemaal nii valuliselt reageeritakse? Kui Venemaal ollakse seisukohal, et Eesti vabariik on üksnes osa nn nõukogudejärgsest ruumist ja Venemaaga tihedalt seotud, siis on Vene suurriikliku poliitika viljelejatel ja realiseerijatel kindlasti väga ebamugav mingilgi viisil uuesti Tartu rahulepingu kehtivust tunnistada.

Selgetel alustel ja tingimustel sõlmitav piirileping on Eestile kasulik ja vajalik, kuid mitte vältides viidet Tartu rahulepingule. On arusaadav, miks Venemaale on vastuvõetav professor Lauri Mälksoo ettepanek – soovitus nn tehnilisest täiendusest, kuna see väldib Venemaal kohustust veel kord Tartu rahulepingut tunnustada. Sellega aga on välditud tulevikus ka Venemaale soodsas situatsioonis Tartu rahulepingu teistkordne küüniline ja jõhker rikkumine, sest tema tõlgendustes sellist lepingut enam ei eksisteerigi.

Kuid jääb siiski arusaamatuks, miks meie mõned poliitikud on oma seisukohtades Tartu rahulepingule viitamise vajaduse suhtes teinud kannapöörde. Kas selle on tinginud üksnes Venemaa surve või on sellele aidanud kaasa ka tuuled Brüsselist, mida meie idanaabri võimas lobitöö on liikuma pannud ja suunanud?

Lisaks professor Mälksoo seisukohtade põhistustele on soovitav süveneda ka teistsugust seisukohta analüüsiva ja toetava asjatundja öeldusse. Nii on politoloog Paul Goble kirjutanud, et «Eestil on huvi kindlustada, et ühelgi riigil ei oleks lubatud pärssida Eesti suveräänset õigust lisada sellise piirilepingu ratifitseerimisotsusesse selgitus, mis täpsustab uue lepingu seost Tartu rahulepinguga» (PM 30.05).

Goble rõhutab samas, et Eesti kui suveräänse riigi õigus on kasutada parlamentaarses praktikas tihti rakendatavat õigust lisada ratifitseerimisel selgitusi, mis on riigile olulised. Kuid ta lisab, et Eestil on suveräänse järjepidevuse tõttu soovi korral õigus üle vaadata ja muuta piiri täpset kulgemist ja Eesti on igati õigustatud nõudma Tartu rahulepingu jätkuvat tunnustamist.

Seega saab järeldada, et Venemaale ei ole mingilgi tingimusel ja viisil vastuvõetav viide Tartu rahulepingule, eriti selle lepingu II artiklile, millises tunnustab Venemaa «ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest».

Korduvalt on ajakirjanduses juhitud tähelepanu sellele, et Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel avalikkusele avaldatud napi redaktsiooni alusel, tekib vastuolu meie põhiseaduse paragrahviga 122. Põhiseaduse paragrahv 122 sätestab, et «Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel».

Kuigi Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga ja ka teiste rahvusvaheliste lepingutega, ei ole arusaadav, kuidas nn teise rahvusvahelise lepinguga on võimalik muuta põhiseaduse järgset Tartu rahulepinguga määratud piiri kulgemisjoont, kui puudub viide rahulepingule sõlmitavas piirilepingus või selgitus selle lepingu ratifitseerimisel.

Seega nõustudes loobuma uue piirilepingu sõlmimisel igasugusest viitest Tartu rahulepingule, anname sisuliselt järele Venemaa survele, eesmärgile ning võimaluse mitte tunnustada Tartu rahulepingut, millist ta on varem korduvalt ignoreerinud ja rikkunud.

Seejuures meie põhiseadus keelab välislepingute sõlmimise, mis on vastuolus põhiseaduse konkreetse paragrahvi sisu ja mõttega. Seega rikub leping ka põhiseaduse paragrahvi 123 nõuet, et «Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega».

Uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel on kerkinud ka oluline probleem seetõttu, et uus piirijoon jätab Eesti territooriumist välja Pihkva järve ja Narva jõe tagused alad. See tähendab, et nõustume Stalini tõmmatud Nõukogude Eesti piiriga. Avalikkuses on esitatud vastakaid seisukohti. Õiglane ja otstarbekas oleks seda küsimust – millist osa, kas üldse ning millistel tingimustel võib Venemaale loovutada – lahendada rahvahääletuse teel, et teha selle alusel põhjendatud otsus. Sellega saaks ilmselt lahendatud meie kodanike vahelised põhimõttelised erimeelsused. Põhiseaduse paragrahv 56 p 2 annab rahvale kui kõrgeima riigivõimu teostajale, oma hääleõiguslike kodanike kaudu, õiguse rahvahääletusele. Miks püütakse vältida rahvahääletust? Kas leitakse, et meie rahvas ei ole selleks poliitiliselt küps?

Allikas: Postimees