Praegu toimiv tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustamise süsteem ei motiveeri tööandjaid parandama töökeskkonna ohutust ja põhjustab suurt riski väike- ja keskmise suurusega ettevõtete jätkusuutlikkusele.

Riigile on äärmiselt oluline Eesti demograafilisest situatsioonist tulenevalt säilitada tööealist elanikkonda töövõimelisena. Oluline on ka märkida, et praegu ei ole sellist süsteemi, mis looks ettevõtjale stiimulid töökeskkonna parandamiseks ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamiseks. Samas on tööandja sihipärane tegevus töötajate töövõime säilitamiseks äärmiselt oluline.

Seega tuleb luua seadusega tööandjatele rahalised stiimulid: mida rohkem panustada töökeskkonna parandamisse, seda vähem on tööõnnetusi ja kutsehaigestumisi ning siis tuleb maksta ka vähem kindlustusmaksu. Selline motivatsioonimehhanism toimib kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, kuid paraku mitte Eestis. Näiteks Soomes toimiv erakindlustusel baseeruv tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus loodi juba 1897. aastal!

Riiklikul tasandil lepiti TÕKS-i väljatöötamise osas sotsiaalpartneritega kokku 28. aprillil 1993, et 4. augustiks 1993 tuleb välja töötada ühtne seaduseelnõu sotsiaalkindlustuse süsteemi kohta, mis sisaldaks:
- pensionikindlustust,
- haiguskindlustust,
- töötukindlustust,
- tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust.

Ühtset sotsiaalkindlustuse süsteemi luua ei õnnestunud ja TÕKS-i osas käivad seaduseelnõude väljatöötamised vahelduva eduga kuni tänaseni. TÕKS-i väljatöötamisse on alati kaasatud ka tööandjad, kuid kahjuks on nad kindlustuse vastu, sest leiavad, et
- võimaliku kulude kasvuga kaasneb Eesti majanduskliima halvenemine ja konkurentsivõime vähenemine;
- tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi juurutamisega kaasneb maksukoormuse tõus.

TÕKS-i vastuvõtmist takistab ka valimiseelsel perioodil tööandjatele suunatud lubadus mitte tõsta tööandjate maksukoormust. Ilma tööandjate maksukoormust tõstmata on aga ülimalt keeruline seadust vastu võtta.

Tööandjad näevad TÕKS-is ainult maksukoormuse tõusu, jättes arvestamata muid ühiskonna jaoks kaasnevaid positiivseid aspekte.

Viimases valitsusliidu programmis (koalitsioonileppes) aastateks 2007–2011 leppisid pärast 2007. a Riigikogu valimisi Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond kokku, et valitsusliit loob töötuskindlustuse kogemustele tuginevalt ning tööandja maksukoormust suurendamata tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse.

Veel 2008. a detsembris otsustas valitsus kabinetinõupidamisel toetada rahandusministri ettepanekut luua erakindlustusel põhinev ja kõigile tööandjatele kohustuslik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ning soovitati rahandusministeeriumil alustada vajalikke läbirääkimisi sotsiaalpartneritega. Otsustati asjakohane eelnõu esitada Vabariigi Valitsusele arutamiseks 1. novembriks 2009.

Koalitsioonileppes kokkulepitu osas tekib muidugi küsimus, kuidas on võimalik luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ilma tööandja maksukoormust suurendamata? Oleks sellele küsimusele lihtne vastata, ei oleks ka tööandjate vastuseisu.

Praegu on raske majandusolukorra tõttu TÕKS-i teema päevakorrast maas ja lükatud kaugemasse tulevikku. Kuigi TÕKS-i väljatöötamisest enam ei räägita, on viimasel ajal olnud teatud arenguid, mis räägivad TÕKS-i vajalikkusest ja sellest, et TÕKS-i tulekuga saab lahendada mitmeid probleeme, sh järgmised:
1) haigekassa eelarves on puudujääk;
2) praegu kehtivad tervist kahjustava töö eest soodustingimustel pensionile õigust andvad nimekirjad 1 ja 2 ning väljateenitud aastate pensioni saajate nimekiri;
3) tööõnnetustes kannatanutel on võlaõigusseaduse § 128 alusel õigus kohtu kaudu nõuda tööandjalt valuraha.

Selle aasta haigekassa puudujääk on märkimisväärne ning pidevalt arutatakse võimalust haigekassa kulude kärpeks. TÕKS-i rakendumisel kuuluks kindlustuse poolt hüvitamisele nii töötaja ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju kui ka töötaja ravikulu nii tööõnnetuste kui ka kutsehaiguste korral.

Tööinspektsiooni andmetel registreeriti 2008. aastal 4059 tööõnnetust, millest 944 olid raskete tagajärgedega. Samas on EUROSTAT märkinud, et kindlustuse puudumise korral registreeritakse vaid kuni 30% tegelikult juhtunud tööõnnetustest. Euroopa Liidu keskmiste näitajatega võrreldes on meie tööõnnetuste suhtarv (100 000 töötaja kohta) 4–5 korda väiksem.

2008. a registreeriti Eestis ainult 76 kutsehaigusjuhtumit, mis on kümneid kordi prognoositust väiksem. Kindlustusfirmade mõni aasta tagasi tehtud analüüsi alusel peaks meil tegelikult olema aastas kutsehaigusjuhtumeid üle 2500. Näiteks 2008. aastal registreeriti Lätis 1008 ja Leedus 1030 kutsehaigusjuhtumit. Lätis ja Leedus on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus olemas.

Eeldatakse, et kindlustuse rakendamisel registreeritud tööõnnetuste ja kutsehaiguste arv suureneb ning saame statistilised andmed tõeseks. Kindlustuse olemasolu ja tõesed andmed tööõnnetuste ja kutsehaiguste kohta vähendavad kindlasti haigekassa kulusid, sest kindlustus võtab tööõnnetuste ja kutsehaigustega seotud kulutused enda kanda.

Kindlustus hüvitaks ka püsivast töövõimetusest tuleneva kahju, mida praegu hüvitatakse sotsiaalkindlustuse vahenditest. Igal aastal kaotab püsivalt töövõime ligi 200 tööõnnetustes kannatanut ja kutsehaigestunut.

1992. aastal võeti vastu tänaseni kehtivad soodustingimustel vanaduspensionide seadus ja väljateenitud aastate pensionide seadus, mille sisuks on võimaldada töötajatel, kes teevad tervist kahjustatavat tööd või kelle tervist võib kahjustada pikaajaline töötamine teatud erialal, minna varem pensionile. Juba 90. aastatel planeeritud sotsiaalkindlustuse reformi käigus sooviti soodustingimuste pensionide nimekirjade vähendamise või likvideerimise eesmärgil ringi vaadata. Siis ja ka praegu on Eesti Ametiühingute Keskliit seisukohal, et nimekirju ei tohi likvideerida enne, kuni pole jõustunud tööandjatele kohustuslik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse (nagu iga teisegi kindlustuse) üheks põhieesmärgiks on maandada tööandjate riske, mis võiksid tuleneda töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud töötaja õigusest saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses.

Võlaõigusseaduse alusel kahju hüvitamine kehtib alates 1. jaanuarist 2006. Hüvitamisele kuuluvad VÕS-i § 128 järgi:
1) tervise kahjustamisest tekkinud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud;
2) töövõimetusest tekkinud, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju;
3) mittevaraline kahju (hõlmab eelkõige kannatanu füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi).

Mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb maksta mõistlik summa. Mittevaralise kahju hüvitamise (valuraha) nõue tööõnnetustes kannatanute poolt on võimalik juhul, kui tööandja on tööõnnetuses süüdi. Töötaja tervisele tekitatud kahju hüvitamise riskid võivad mõjutada eelkõige väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust ei tohiks vaadata ainult kui maksutõusu tööandja jaoks. Kindlustusest võidaksid kõik: tööandjatel tekib motivatsioon parandada töökeskkonda, sest seeläbi väheneb maksukoormus, töötajate jaoks hakkaks toimima efektiivne kindlustussüsteem. Teiste riikide kogemus näitab, et kindlustussüsteemi mõjul on aasta-aastalt tööõnnetuste ja kutsehaiguste juhtumeid vähem just tänu efektiivsele ennetustegevusele.

Neil ettevõtetel, kes hoolitsevad tervisliku ja ohutu töökeskkonna eest, on  kindlustusmakse väiksem kui neil, kes ei hooli töökeskkonnast. Seega, ettevõttel, kes pidevalt parandab töökeskkonda, on teatud konkurentsieelis teiste ees.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Eesti Töötervishoid 4/2009 (vt www.tootervishoid.ee).