Laias laastus on Eesti probleem see, et siiani pole soovitud, osatud või julgetud teha valikuid ja kontsentreerida valitud valdkonda edu saavutamiseks vajalikke ressursse. Oleme lasknud oma piiratud ressurssidel hajuda kõikvõimalikes suundades, saamata aru, et sellises olukorras jääb meil maailmaturul läbilöögivõimeline teadmuspõhine majandus päris kindlasti sündimata, arutleb Heido Vitsur Õpetajate Lehes.

Keskmine reaalsissetulek pole Eestis juba kolm aastat kasvanud ja see on pannud inimesi, sealhulgas õpetajaid, järjest rohkem küsima, miks see ikkagi nii on.

Kas põhjus on selles, et arenenud riikide majandused virelevad ja panevad meidki virelema? Või on meil vähe teadmuspõhist majandust? Võib-olla on meil ebasobiv majandusstruktuur? Või ei ole meil piisavalt arendustegevust, ei investeerita teadmistesse?

Põhjus võib olla milleski muuski.

IT võiks tuua Eestile edu

Et selles probleemis mingisugustki selgust saada, vaadelgem hetkeks laiemat pilti. Üldiselt makstakse töötajatele head palka ainult nendes riikides, kus suudetakse maailmaturule minevaid kaupu ja teenuseid toota väärtusahela kogu ulatuses (idee sünnist kuni müügini lõpptarbijale). Selliseid riike on suhteliselt vähe.

Eestist maailmaturule minevate kaupade ja teenuste põhiosa tuleb töötlevast tööstusest, kus domineerivad toiduainetetööstus, elektroonika-, puidu- ja mööblitööstus, metallide töötlemine, masinaehitus, turism ja transport. Paraku on meie tööstus kas lihtsa allhanke tegija või siis mujal loodud ja maailmas laialt rakendatava tehnoloogia kasutaja. Põhiline arendustegevus on nendes tootmisharudes koondunud järjest suuremal määral väheste spetsialiseeritud firmade kätte, mis asuvad väljaspool Eestit.

Võib tunduda, et sellises olukorras polegi meil suurt millelegi loota. Õnneks pole asi kaugeltki lootusetu. Kui "vanades" majandusharudes pole meil erilist tehnoloogilist läbimurret loota, ei tähenda see veel, et ka kõik uued valdkonnad oleksid meile suletud. Infotehnoloogias oleme ju seni olnud silmapaistvalt edukad ja pole objektiivset põhjust, miks me ei saaks seda olla ka tulevikus. Kuigi IT-sektor on suhteliselt väike, sobib siin saadud kogemus väga hästi uute teadmuspõhiste ettevõtete loomiseks, kus palgad on senisest tunduvalt kõrgemad.

Teadmuspõhised ettevõtted kutsuvad omakorda ellu tootmispõhise teaduse, mis aitab neil ettevõtetel uusi kõrgtehnoloogilisi tooteid ja teenuseid välja töötada.

Eesti on olnud eesrindlik e-riik tänu algusaastatest saadud hoole. Viimasel ajal pole aga valitsus IT-sektori arengut toetanud. Matemaatika populaarsust on püütud suurendada vaid matemaatika kohustusliku riigieksami sisseseadmisega, mis pole muidugi halb otsus, sest korraliku matemaatikaharidusega inimesi vajavad kõik tegevusvaldkonnad. Kõigil on vaja hästi tunda ka IT-d, ehkki nad võivad töötada muudel tegevusaladel.

Arengufondi analüüside järgi peaks aga Eestis olema otseselt IT-alal tegutsevaid spetsialiste praegusest kaks kuni kolm korda rohkem. Vaja oleks veelgi enam, kuid siis hakkaksid kannatama juba muud erialad.

Tuleb aru saada, et Skype’i ja teiste edukate IT-firmade sünnilugu algas Tartu ülikooli arvutuskeskuse loomisega pool sajandit tagasi ja jätkus sellega, et kogu järgneva kolmekümne aasta jooksul oli arvutuskeskustes töötamine ja infotehnoloogia õpetamine üks mõistlikumaid, vabamaid, suhteliselt hästi tasustatud ning seetõttu ka mehitatud tegevusi. Arvutid ei ole ideoloogilised. See aga tähendas, et üheksakümnendate aastate Eestis oli palju kõrge tasemega IT-spetsialiste, kes suutsid jätkata pealetuleva põlvkonna koolitamist või hakkasid muutunud ja avaramas maailmas otsima endale teistsugust rakendust, mida nad tänu oma kvalifikatsioonile ja infotehnoloogia sektori avatusele ning universaalsusele ka leida võisid.

Kui on piisavalt energilisi, avatud ja haritud otsijaid, tulevad ka leiud. Oli meie õnn, et olime heal tasemel just infotehnoloogia vallas, sest paljudes teistes valdkondades poleks me saavutatud kõrget taset enda väiksuse ja vaesuse ning endise orientatsiooni tõttu läbi raskete aegade hoida saanud. Nüüd on aga Eestis olukord selline, et just infotehnoloogiasektoris suudame maksta oma töötajatele kõige kõrgemat töötasu. Need töötajad toodavad maailmaturule kaks korda enam, kui on sektori keskmine, ning samavõrra kõrgem on ka nende tootlikkus.

Kui tulla tagasi Eesti praeguse infotehnoloogilise tugevuse juurde, siis selle alus ei olnud arvutite tootmine ega Eesti muude tootjate vajadused, vaid selle sektori ülemaailmsest kiirest arengust pidevalt tekkivad uued võimalused ja maailmaturu nõudlus.

Eesti majanduse tulevikku otsides peaksime just analoogilisest loogikast lähtuma. Meil ei ole jõudu, raha ja kogemust, et konkureerida väljakujunenud "vanade" majandussektorite arengu eestvedajatega. Selle asemel peaksime rohkem vaatama alles tekkivatesse ja kiirelt arenevatesse ning seetõttu ka sellistesse valdkondadesse, mille arendust suured ja võimsad tegijad ei saa põhimõtteliseltki täies ulatuses oma kätte koondada. Sellised valdkonnad on näiteks keskkonna ja sotsiaalse innovatsiooniga seotud tegevused.

Tõsi, ka uutes valdkondades maksab niši leidmisel ja hõivamisel sama reegel mis meie infotehnoloogia edulooski: edu ei saa ette kindlaks määrata, see sünnib juhuslikult. Kuid et selline juhus saaks muutuda tõenäoliseks, on vaja täita paari eeltingimust.

Asjatundlikkus ja teadlik spetsialiseerumine

Esiteks peaks antud valdkonnas tegutsema piisavalt asjatundjaid. See omakorda eeldab häid selle valdkonna õppetoole ülikoolides ja eelnevat heal tasemel ettevalmistust gümnaasiumis. Seega teadlikku spetsialiseerumist. Meid on vähe ja me ei suuda katta paljusid valdkondi, aga kui me iga aastakümnega suudaksime oma IT-sektori kõrvale luua kas või ainult ühe uue enda teadmistele ja oskustele baseeruva sektori, võiks meie majandus jõuda kolmekümne aastaga teadmistepõhiste majanduste hulka.

Paarkümmend tuhat maailmaturule tootvat kõrge palga ja veel kõrgema tootlikkusega töötajat muudaks Eesti majanduslikku nägu põhjalikult, kuivõrd nende töötajate suuremast produktiivsusest saadav tulu kanduks esiteks vähehaaval siseturule suunatud teenuste sektorisse ja teiseks sunniks muutuma ka traditsioonilisi tootmisvaldkondi. Siis ei peaks ka Eesti bussijuhid enam leppima sama töö eest mitu korda väiksema palgaga kui Soomes ja leivavabriku pakendajale ei tuleks maksta nii vähe kui praegu. Lõppude lõpuks töötab ju ühes maailma kõige kõrgtehnoloogilisematest riikidest - Jaapanis – ümmarguselt ainult iga kümnes reaalmajanduses töötaja kõrgtehnoloogiliasektoris.

Ma ei usu, et Eesti praeguste ettevõtete tellimused meie teadlastele saaksid majanduse nägu oluliselt muuta. Enamik neist on ju tulnud siia mugava asukoha ja suhteliselt odava tööjõu, mitte aga meie teaduspotentsiaali või tehnoloogia pärast. Loomulikult ei tähenda see, et meie teadlased ja insenerid ei võiks siin tegutsevatelt ettevõtetelt või ka mujalt maailmast tellimusi saada, kuid meil tuleb aru saada, et tootearendus, eriti aga perspektiivsed arendused hoitakse kõige kiivamalt emafirma vahetu kontrolli all ning meie panus nendesse tehnoloogiatesse jääb ka parimal juhul tervikuga võrreldes üsna marginaalseks.

Soov, oskus ja julgus valida

Kuid ülaltoodu ei peaks meid üleüldse häirima. Teaduslik allhange on tunduvalt parem töö kui lihtne tööstuslik allhange ja tänu sellistele tellimustele suudame teha töid tunduvalt laiemas spektris, kui meie oma majandus seda kannaks.

Laias laastus on meie probleem aga see, et me pole senimaani soovinud, osanud või julgenud teha valikuid ja kontsentreerida valitud valdkonda edu saavutamiseks vajalikke ressursse. Oleme lasknud oma piiratud ressurssidel hajuda kõikvõimalikes suundades, saamata aru, et sellises olukorras jääb meil maailmaturul läbilöögivõimeline teadmuspõhine majandus päris kindlasti sündimata, sest enamikku oma headest ideedest me ressursside puudusel välja ei arenda. Nad jäävad kas unustusse või võtavad nad üle need, kellel on rohkem ressursse ja riskimistahet.

Allikas: ERR