Oma aastapäevakõnes nimetas härra president meie tähtsamate probleemidena tööpuudust ja haridust ning seda, et tööpuudus ei vähene kiiresti.

Autor, olles pidanud nende probleemidega juba ammu tegelema, võib vaid nõustuda, et olukorra muutmine võtab aastaid. Ning sedagi vaid targa tegutsemise korral, mida seni on olnud napilt. Kuid põhimõtteline lahendus selleks on olemas.

Tööpuudus ja haridus on omavahel tihedalt seotud. Nimelt sõltub tööhõive ettevõtluse ja riigi majanduslikust olukorrast ning see omakorda kõigi osaliste haridusest ja oskustest. Mitte ainult töötajate, vaid ka ettevõtjate ja poliitikute omast.

Tööpuuduse ning tööelu eelse ja aegse hariduse probleemidele lahenduste otsimine ei ole uus asi. See on 1919 aastal loodud ja praegu ÜRO asutusena tegutseva Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO tegevuse peamine eesmärk. ILO liikmeteks on kõik Euroopa riigid ja maailma riikide enamus. Eesti on ILO liige alates 1921. aastast ja taastas oma liikmelisuse 1992. aastal.

Tööelu mõistlikuks korraldamiseks on ILO kõikide oma liikmesriikide osalusel välja töötanud ligi 200 konventsiooni ja sama palju soovitusi. Nende hulgas on kümmekond konventsiooni ja soovitust tööturu ning tööelu eelse ja aegse hariduse kohta.

Mida soovitab ILO?

Tööpuuduse osas on ILO konventsioonides alates 1948. aastast (C88) nõue luua riikides tööturu teenistused, kusjuures on määratud, et nende ülesandeks on mitte üksi arvestuse pidamine töötute kohta, teabe vahendamine töötute ja tööandjate vahel tööotsijate ja töötajate vajaduse kohta ja kestvalt töötute abistamine, vaid ka tööturu nõudluse uurimine ja prognoosimine kutsete ja kvalifikatsioonide kaupa ning tööelu eelset ja aegset haridust andva süsteemi ning kutsenõustajate varustamine andmetega tööturu prognoositava nõudluse kohta tulevikus. Hilisem konventsioon C122 (1964) täiendas seda nõudega, et riik võtaks eesmärgiks täieliku tööhõive tagamise, mis konventsioonis C88 puudus.

Kutseharidust käsitlevad ILO mitmed konventsioonid alates tema tegevuse esimestest aastatest. Oma 1974. aasta konventsioonis C142 ja soovitustes R150 püstitab ILO nii tööelu eelse kui aegse elukestva kutseõppe nõude, mis peab toimuma kõikidel tööaladel ja kvalifikatsiooni tasemetel ning valmistama ette töötajaid vastavalt tööturu vajadustele. See nõue hõlmab kõiki kutsed, alates töölisest kuni professorini ning mitte ainult alluvaid, vaid ka juhte. Juba esimestest sellealastest konventsioonidest alates kehtib nõue, et kutseõpe peab andma lõpetanule tunnustatud oskused oma erialal ehk kutse ja kvalifikatsiooni ning neid tõendava tunnistuse. Selle peavad andma ka täienduskoolitus ja ümberõpe. Kaasajastatud ja täiendatud kujul on kõik see esitatud ILO soovitustes R195 (2004). Neid soovitusi on tegelikult võimalik täita vaid siis, kui on eelnevalt ratifitseeritud konventsioon C142.

Mis on Eestis tegemata?

ILO mistahes konventsiooni nõuete täitmine on kohustuslik nendes maades, kes on selle konventsiooni ratifitseerinud. Selleks on vaja viia oma maa seadused ja muud õigusaktid konventsiooni nõuetega vastavusse. Tööturgu ning tööelu eelset ja aegset haridust käsitlevad konventsioonid on ratifitseerinud nende koostamise järel kõik Euroopa riigid ja enamus kogu maailma riike. Need ratifitseeris ka NSV Liit ning selle seaduste kaudu teostati neid ka Eestis. NSV Liidu lagunemisele järgnenud aastate jooksul ratifitseerisid enamiku neist konventsioonidest ka Euroopas paiknevad endised liiduvabariigid, välja arvatud üks. See on Eesti. Seega on Eesti ainus maa Euroopas, kus ei ole ratifitseeritud ühtki ILO konventsiooni, mis käsitlevad tööelu eelset ja aegset haridust ning on tööturu osas ratifitseerinud vaid üldsõnalise konventsiooni C122. Ratifitseerimata on ka konventsioon C150, mis käsitleb riigi osa töösuhete juhtimisel. Täpsemad andmed võib igaüks leida ILO koduleheküljelt www.ilo.org.

Eesti oma tee

ILO konventsioonide ratifitseerimise ja nende nõuete täitmisele asumise asemel läks Eesti oma teed. Mitmete nii siis kui praegu lugupeetud inimeste eestvedamisel püüti luua originaalset kutsete ja kvalifikatsioonide omistamise süsteemi kutsekodade ja kutseliitude kaudu. Selleks lõpetati Valitsuse määrustega (kehtiva Haridusseaduse vastaselt) kutse märkimine diplomitel ja seega kutsete omistamine 1994 aastal kõrgkoolide ja 1996. aastal kutsekoolide lõpetamisel. Sellest ajast alates tõendavad Eesti kõrg- ja kutsekoolide lõpetamisel antavad diplomid vaid saadud haridust diplomile märgitud õppekava järgi. Kutse ja kvalifikatsioon ning neid tõendav dokument tuleb neil hankida omal käel. Seoses üleminekuga ainult haridusdiplomite andmisele lõppes ka kõrg- ja kutsekoolide kohustus õpetada oma õppureid kutseoskuste saamiseni.

Alles pärast kutsete andmise lõpetamist alustati Kutseseaduse koostamist. See valmis aastaks 2000 ja kinnistas tekitatud olukorra – kutset tuleb taotleda õppimisest eraldi pärast piisavat praktilist erialast tööd ning selle saamiseks tuleb sooritada eraldi kutseeksam. Seaduse rakendamiseks loodi eraõiguslik sihtasutus, mis peagi võttis endale nimeks Kutsekoda ning kes alustas seadusega ette nähtud kutsenõukogude moodustamist. Need omakorda hakkasid koostama kutsestandardeid ja ootama kutseid omistavate organite teket. Samasuguse korra säilitas ka 2008. aasta uus Kutseseadus, mis tegelikult eelmisest peaaegu ei erine. Tulemuseks on olukord, kus kutsestandardeid on hõredalt, enamus neist on rahvusvaheliste nõuetega võrreldes üle pingutatud ning vähe on koolide õppekavasid, mis nendele vastavad. Vähe on kutseid omistavaid organeid. Eriti kaugel rahuldavast lahendusest on olukord kõrghariduse osas.

Eesti oma tee tulemused

Tulemuseks on olukord, kus Eesti kutsekoolide lõpetanute arv aastatel 1997-2008 on riikliku statistika järgi 96 871 kuid kutse oli viimase aastavahetuseni saanud Kutsekoja kaudu vaid 40965 inimest, neist 21915 kõige madalamal, I kvalifikatsioonitasemel, mis ilmselt erilist kutseharidust ei nõuagi. Veelgi drastilisem on olukord kõrghariduse osas, kus lõpetanute arv aastatel 2005-2008 on 108 819 ja kutse kõrgeimatel IV ja V kvalifikatsioonitasemel on saanud Kutsekoja kaudu vaid 4553 inimest. Ning seda ajal, kus Eesti tööturul vajaksid uuendatud kutset hinnanguliselt kuni 500 tuhat inimest. Arvestades neid, kel on või tahaks omada mitut kutset, on kutsete tunnustamise tegelik vajadus veel mõnesaja tuhande võrra suurem. Kus on need kutseid omistavad organid, kes selle tööga võiksid toime tulla.

Kõige üllatavam sealjuures on see, et kogu tööelu eelse ja aegse hariduse probleem on antud Riigikogus Kultuurikomisjoni ja Valitsuses Haridus- ja teadusministeeriumi korraldada, selle hariduse vastavuse probleem tööturu ja ILO nõuetele aga on sisuliselt delegeerimata. Sotsiaalministeeriumi ja töötajate ühenduste osa selles on sümboolne tööandjate osa aga loomulikult esmajoones nende keskne. Ometi peaks sotsiaalministeerium riigi esindajana, kes on määratud ka sidepidajaks ILO-ga, olema peamine vajaliku hariduse tellija.

Ilmselt saamata täiel määral aru tööelu eelse ja aegse hariduse sotsiaalsest tähtsusest on Haridus- ja Teadusministeerium s suunanud kogu oma tegevuse Bologna protsessile, mis tegelikult hõlmab vaid EL eri maade kõrghariduse ühtlustamist ja ülikoolide vahelist koostööd eesmärgiga lihtsustada üliõpilaste üleminekut ühest ülikoolist teise ning õppejõudude töötamist erinevates ülikoolides. Siit algab riigi juhtimise kvaliteedi ning riigi funktsioonide teadvustamise ja tööjaotuse probleem, mis on omaette teema.

Mida on vaja teha?

Tööpuuduse probleemi tõelise lahenduse ning hariduse ja tööturu koostöö poole suundumiseks on Eestis vaja õppida tundma ja ratifitseerida kõik olulised tööelu eelset ja aegset haridust ning tööturgu käsitlevad ILO konventsioonid ja asuda nende täitmisele. Juhtiva osa selles peab Valitsus andma Sotsiaalministeeriumile. Nende konventsioonide ratifitseerimise ja täitmise saavutamine peaks olema ametiühingute ja kutseliitude üks põhilisi eesmärke.

Heino Levald on tehnikakandidaat, majandusdoktor  ja Eesti Inseneride Kutseliidu auesimees

Allikas: Päevaleht